Mõne aasta pärast vahetaski ta trummipulgad lauljaameti vastu. Ta hakkas laulma ansamblites ning populaarne repertuaar ja arvukad esinemised tegidki tast peagi kodupubliku soosiku. Seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendate alguses laulis ta ansamblis Fix, lühemat aega kuulus ta ka ansamblitesse Maraton, Apelsin ja TPI. Nagu teisedki tuntub solistid on ka tema laulnud Kustas Kikerpuu ansamblites ja Eesti Raadio estraadiorkestri solistina. 1986ndal aastal lõpetas Pihlap Tallinna Muusikakooli estraadiosakonna laulmise erialal ja samal astus ta ka konservatooriumi lauluklassi. Tal oli laulukunstis sees oma joon- toredasti esitas ta kantrilaule, interpreteeris meisterlikult lüürilist ja dramaatilist- nii vanemat kui uuemat- levirepertuaari. Vokaaltehnika erilisemad võtted ei olnud samuti tema jaoks probleem, olgu siis tegu falsetiga, joodeldamisega või mõne muu omanäolise efektiga
Perekonna ja isikliku loo jutustamise laad on muutunud. · 60ndatel ja ka 70ndatel jätkuvalt, on Alveri luules tunda ka ajakohalist siirust. Loomulikult ei puudu kunagi ka elu tumedamad jooned, aga võib öelda et nietzschevaanlik tumedus on vähenenud. · Rahvuslikkus on tugev. 70ndate Alveril süveneb rahvuslikkus, mida 30ndatel eriti polnud. Võib kinnitada, et kõrge eani välja jätkub kirjutamisnõtkus. Kirjutamisnõtkuse viimane suur märk on 1986ndal aastal ilmunud ,,Korallid emajões". Kui viimast perioodi iseloomustada, siis midagi säilib 60ndatest aastatest, kuidmingil määral toimub tagasipöördumine 30ndate luulesse. Vormikasutus muutub rangemaks ja kinitused kõrgetele vaimuideaalidele tulevad tagasi. Samuti tulevad ka mõned tekstid, mis märgivad Alveri kinnitust traditsioonile pärast Underi surma kirjutatud pühendusluuletus; tagasipöördumine Arbujate aja poole kahes
annaabi.ee 
