ja individuaalsete traumade ületamisega. Samuti suhestumisega kapitalistliku korraga. Küsimuse all on toimetulek mineviku ja olevikuga ning küsimuste esitamine tuleviku kohta. Esiplaanil on poliitilised teemad. Nn Ida- ja Kesk-Euroopa 1990ndate kunst ongi suuresti konstrueeritud Lääne institutsioonide finantseerituna seal toimunud näituste abil kohalikus kontekstis pole sellele kunstile olnud üldjuhul ei turgu ega tellimust ega finantse. Võrreldes 1980ndatega on kunstis toimunud oluline katkestus nii institutsionaalselt kui ka finantsiliselt. Esile tõuseb uus institutsioon kuraator, kes saabki ainuisikuliselt 1990ndate kunstielu üheks mootoriks ja vahendajaks Läänele. Põlvkonnavahetus kunstis. 1980ndate lääne kunsti tüüpiline strateegia postmodernistlik naer kõige ja kõigi üle , oli 1990ndateks jõudnud Ida- ja Kesk-Euroopasse. Noorem põlvkond kunstnikke identifitseeris end uute meediatega ja uute kunstivormidega
Samuti suhestumisega kapitalistliku korraga. Oluliseks teemaks on ka toimetulek mineviku ja olevikuga ning küsimuste esitamine tuleviku kohta. Kuid Ida- ja Kesk-Euroopa 1990ndate kunstis olid esikohal poliitilised teemad, sest tollane kunst konstrueeriti eelkõige Lääne institutsioonide poolt finantseerituna sealsete näituste abil – kohalikus kontekstis poleks sellele kunstile olnud ei turgu, tellimust ega finantse. Võrreldes 1980ndatega toimus 90ndatel kunstis oluline katkestus nii institutsionaalselt (vanad institutsioonid kaotasid võimu ja väe ega haldanud enam uut tekkivat kunsti) kui ka finantsiliselt. 1980ndate ja 1990ndate põhilahknevus oli selles, et kõik tingimused muutusid, kogu süsteem vahetus. Kunstnikuks olemise tingimused muutusid. Esile tõusis uus institutsioon – kuraator, kes saabki ainuisikuliselt 1990ndate kunstielu üheks mootoriks ja vahendajaks Läänele.