Võib vaielda, kas USA on seal inimõiguse liidrite hulgas või mitte. T. Carter endine prasident, kes hiljuti sai ka Nobeli rahupreemia, mõnelmääral suurte lootustega inimõiguste valdkonnas. Vähemalt esimesed kaks aastat oma ametiajast ta sidus välispoliitikat peaaegu kõikide riikidega, sellega et kuidas nad täitsid oma kohustusi seoses inimõigustega. See pahandas paljusi riiki, sest paljud ei järginud piisavalt inimõigusi. 1977ndal aastal võttis seisukoha ÜROs oma kõnes, et olulised kohustused mida on võetud ÜRO hartaga seoses, inimõiguseülddeki suhtes, Helsinki lõppaktis ja mitmed muud rahvusvahelised dokid, et neid on vaja võtta niisamatõsiselt nagu võetakse lepped seosed äritegevusega või julgeolekuga. Kahjuks see ei kestnud terve tema ametiaja, tema mõju mingilvääral kaahanes, kuigi oli see suur saavutus siiski. Ka
siis ta lahkub Soomest Rootsi. Pikemalt jääb pidama Stockholmi, kus ta töötab kindlustus- ja haigekassaametnikuna. Ei abiellu kunagi ja elab üksi. Ta kirjutab põhiliselt oma suvistel puhkuseaegadel ta reisib küllalt palju. Eriti südamelähedaseks saab talle Rodose saar Kreekas (Vahemeremaad). On suisa mõtteid, et Ristikivi hakkab esindama vahemerelikku vaimulaadi Eesti kirjanduses. On püütud rõhutada, et ta on kuidagi üksik ja omaette. Ristikiv sureb Rootsis 1977ndal aastal ja täpselt surmakuupäeva keegi ei tea. Ta sureb üksi oma korteris ja mõnda aega hiljem sealt ka leitakse. Ta on teinud selleks ajaks ka testamendi, mis ütleb, et märkimisväärne summa tema säästudest läheb Kreeka noormehele (kes elab praegugi Kreekas). Kui suur Nõukogude imeerium hakkab kokku varisema, siis enne seda asutatakse Ristikivi kortermuuseum Tähtverre (praegu seda enam pole). Neis ruumides on saanud tegevust jätkata Karl Ristikivi Selts.
annaabi.ee 
