Aga kui me räägime inimõigusest, siis see sekkumise huvi on olemas. Jah, see tekitab pingeid kui välismaalasi koheldakse teisiti kui enda maa rahvast jne. See pole tingimata halb asi. Ehk siis riik tegutseb rohkem, kui tal on n-ö häbi oma tingimuste pärast jne. Kui pidevalt näidatakse näpuga mingi riigi peale, siis mingilmääral see ikkagi mõjub riikidele. Rohkem isegi kui isegi mingi kohtuotsus. See avalikarvamus ja surve annab rohkem tulemust. NB ! 1975nda aasta konvensi lõppakti inimõiguste valdkond oli üks nendest. Seda akti peetakse mittesiduvaks aga siiski erinevaid rikkumiste liike pandi kirja ja loodu igast organisatsioone, mis hakkasid jälgima inimeste õigusi. Neil polnud muud võimu kui avalik arvamus ja see isegi mõjus Nõukogude Liidule. Tagasi miinimun standardile see on ebamäärane aga kui me peaks ära tundma need faktid, kui on allapoole seda miinimumi.
nõupidamine Euroopa julgeolekuprobleemide arutluseks. Lääneriigid mõistsid, et kava taga on NSVLiidu soov, et lääs tunnustaks Euroopas pärast II MS kujunenud Jõuvahekordi ja piire. 1970ndatel aastatel nõustati lootuses, et koostöö pehmendab Ida-Euroopa diktatuuri. NSVLiidu ja lääneriikide vahendajaks sai Soome, mille presidendiks oli V.K. Kekkonen. Nõupidamine avati 1973a juulis Helsingis, kus olid koos välisministrid. Teine etapp algas septembris 1973a Genfis ja kestis 1975nda aastani. Seal pidasid läbirääkimisi ja koostasid lõppakti diplomaadid ning eksperdid. Igas küsimuses tuli saavutada täielik üksmeel. Kolmas etapp toimus Helsingis 31juuli ja 1 aug 1975a. Lääneriike esindasid riigipead või valitsusjuhid. Ida-Euroopa maid esindasid kommunistlike parteide juhil, sest nende käes oli reaalne võim. Osales 33 Euroopa riiki, USA ja Kanada. Albaania keeldus osalemast.
annaabi.ee 
