Draamauuendus üldpilt: 1960ndate ja 1970ndate vahetus on muutuse aeg. Draamas esialgu see muutus annab sarnaseid lahendusi: võõra teksti kasutamine, mudelsituatsioon, kõige üldistamine, tingliku draama esiletõus. Ühte tüüpi modernistlik näidend, mis esile tõuseb. Selle tüübi kõige eredam näide on ,,Tuhkatriinumäng". Ülevaade 1970ndatest ja 1980ndatest Toimub hargnemine. Draama on rikkalikum ja mitmekesisem kui 1960ndate lõpu draama. Algupärane värskus kestab 1970ndatesse pikemalt edasi. Esineb traditsiooniga haakuvaid jooni. Kaalep jätkab müüditeisendustega ka 1970ndatel. Teatriuuenduse läheb mõnda aega edasi, olulisi tekstitõlgendusi. Lisandub absurdidraama (Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidend ,,Olevused" (1980)) ja Jaanus Andreus Nooremb (Madis Kõiv & Hando Runnel) ,,Küüni täitmine" (1978) esimene Kõivu tekst, mis on absurdidraama kontekstis hästi tõlgendatav. Süzeetused riskeerimine
Sesmõttes on huvitav vaadata Kangro ja Alveri paralleele: Kangrol, kes tegutses paguluses, tuleb ka mütoloogilisi ja lüroeepilisi lahendusi. Seda oludega paljalt ei seletagi. V-o ealised iseärasused v kirjandusse puutuvad asjad. 5) Kui ta 1960ndatel luulesse tuleb, siis on seal näha ka senisest rohkem optimistliku siiruse kõlasid, tumedust on vähem. Seda ei saa ka väga suureks tunnuseks üldistada, sest kui see looming jõuab 1970ndatesse, siis kiht hakkab jällegi tumenema. 6) Kui 1940ndatel hakkas rahvuslikumaks muutuma, siis see oli põhimõtteline muutumissuund ja st ka seda, et ka 1960-70ndate Alver on rõhutatult rahvuslik autor. "Korallid Emajões" 1986 + miks see on erandlik? Dünaamilisus kaheneb, staatilisus tuleb jälle esile. Võib öelda, et 30ndate ja 80ndate Alver on poeetilise keele poolest lähemal kui 30ndate ja 60ndate Alver. See oleks nagu ringiga tagasijõudmine Arbujate juurde. Ka temaatika poolest: