Repressioonid tipnesid 14. juunil 1941 kõigis kolmes Balti riigis korraga läbi viidud massiküüditamisega, millega viidi Eestist loomavagunites Siberisse 10 205 naist, last, vanurit ja meest. Enam kui pooled väljasaadetuist surid ebainimlikes tingimustes. Aktsioon oli mõeldud ettevalmistuseks eelseisvaks sõjaks Saksamaaga -- hirmutamaks nõukogudevastasuses kahtlustatavaid eestlasi, lätlasi ja leedulasi võimalike vastuhakkude eest. Esimene Nõukogude okupatsioon 194041 2 Eesti anastamine kui rahuvastane kuritegu Rahvusvaheline vägivallakeeld arendati lõplikult välja 1945.aastal jõustunud ÜRO põhikirjas. ÜRO tunnistas oma peaeesmärgiks maailmas rahu ja julgeoleku säilitamise koos otsustava sekkumisega rahu vahetu ohustamise või rikkumise või agressiooni juhtude. Nürnbergi tribunali põhikiri määratles samal aastal rahuvastase kuriteo järgmises sõnastuses: "agressiivse
eneseanalüüs, Ophelia surm, Laertese kättemaks. V vaatus kalmistul. H tapab Claudiuse. S. viimase perioodi näidendeid ühendab muinasloolisus, idüll, mis lahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni (tragikomöödiad). 10.2. Ülevaade väliseesti kirjandusest Eestist lahkus 1944 sügisel kokku kuni 70 000 inimest, põgenike hulgas olid ülekaalus intelligents ja majanduslikult kindlustatud inimesed need, keda Nõukogude vägivald oli 194041 kõige valusamalt puudutanud. Kõige arvukamalt (20 000) jäi eestlastest pagulasi elama Rootsi. Suur hulk leidis uue asupaiga Kanadas ja USAs (30 000), väiksemaid, 53tuhandelisi gruppe kogunes Austraalias, Inglismaal, Saksamaal. Suhteliselt kiiresti kujunes välja eesti pagulasühiskond, kes ruumilisest hajutatusest hoolimata organiseerus ka poliitiliselt ning kindlustas rahvuskultuuri edasiarenemise välismaal
annaabi.ee 
