mille rajas filosoofiaprofessor wilhelm Wundt. Leipzigis oli küll juba 1860. aastal ilmunud Gustav Fechneri teos ,,Psühhofüüsika elemendid", mis põhines aastakümnetepikkusel eksperimenteerimisel ning püüdis näidata, kuidas aistingute tugevus muutub ärritustugevuse muutudes tegemist oli psüühiliste nähtuste seosest füüsikaliste nähtustega. Seost püüti kujutada matemaatilisse funktsiooni rüütatud seaduspärasusena. Herman von Helmholz püüdis aga teostes, mis ilmusid 18556-1866, füüsikaseadusi kasutades seletada nägemis-ja kuulmismehhanisme. Eksperimentaalne, loodusteaduste eeskujule toetuv psühholoogia laienes nii sisuliselt kui ulatuselt väga kiiresti, mis tähendas teadusliku analüüsi ülekandumist introspektiivsele psühholoogiale, mida filosoofia haruna oli pikka aega harrastatud. 1960 aastateni psühholoogias valitsenud biheivioristlik suund püüdles loodusteadusliku
Ka teised tootjad võtsid materjali omaks. Lõplik läbimurre saabus välistöödeks mõeldud krohvi väljatöötamisega. Kui polümeerkrohvide sobivust oli juba korduvalt must-valgel tõestatud erinevates kontroll- laborites, väljastas U.E.A.t.c. (Europäische Union für das Agrément im Bauwesen = Euroopa Liidu Ehituskokkulepete Nõukogu, asukohaga Pariis) 1978. aastal direktiivi polümeerkrohvide kohta. 1985. järgnesid DIN-normatiivid 18556 ja 18558, mis defineerivad polümeerkrohvid "krohvitaoliste kattematerjalidena" ning jagavad krohvid kahte gruppi: P Org 1 sise- ja välistöödeks ja P Org 2 sisetöödeks. Tähtsamad polümeerkrohvide tootjad olid juba aasta varem, 1984, ühiste huvide paremaks esindamiseks nii rahvuslikul (DIN) kui euroopa (CEN) normatiivide tasemel loonud erialaliidu (Fachgemeinschaft Kunstharzputze e.V.) keskusega Maini äärses Frankfurdis. Selle