Püstitatakse küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe keele
raames.
Sõnad kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Universaalne kõigi keelte puhul.
1) märgiline printsiip (rääkida -- st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
John Locke 16321704
Essee inimmõistusest. 1690
Semeiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis
nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne -- vaadelda märkide, mida mõistus kasutab
asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna
mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle
Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (16321704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene valge leht (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste). Tuleb eristada: distaalset stiimulit (distal stimulus), mis kuulub välisesse maailma ja on meist seega kaugemal proksimaalset stiimulit (proximal stimulus), mis on füüsilise stiimuli peegeldus vastava meeleorgani retseptoritel
annaabi.ee 
