Selle nurga alt ainult talendist ei aita. Wolfgang Amadeus Mozart oli oma-ajastu suurim muusik, kelle geniaalsust hakati hindama alles hiljem. Väga noores eas suurepäraseid teoseid loonuna, tõusis ta üsna kiirelt kuumade-prospektide hulka. Tõsi, algselt kirjutas Mozart vaid teiste teoseid ümber ning seda oma isa käe all, kes võis ka neid oma käe järgi kujundada. Mozarti tõeline geniaalsus avaldus aga hiljem, 15ndates eluaastates, mil avanesid ka uksed suur- muusikute sekka. Fakt, et Mozart oli ülimalt talendikas on tuntud, kuid pahatihti jääb arvestamata ka teadmine, et noor Amadeus sai ka tolle-aegse parima muusikakoolituse. Isa, kes oli samuti tuntud kapellmeister samas, Salzburgi õukonnas, käe all õppinuna sai noorhärra õige suuna, kuhu edasi liikuda. Kas see oleks olnud ka võimalik igasuguse õppeta? Isiklikult arvan, et oleks, kuid tagajärg ei oleks pruukinud tulla nii perfektne, kui
Hiljem lamasid need kaks noort voodil: Stjopa kägaras ning nuttes ja Krassilstsikov rahulolevalt ning pabeross käes. Ta oli väga rahul tehtuga ning sellega, mida oli saavutanud. Hommikupoolikul hakkas mees lahkuma ning tüdruk oli väga nõutu, sest ei teadnud, mida nüüd temata edasi teha. Siiski läks mees rahulolevalt minema, lubades veel tagasi tulla ning temaga abielluda. Loo lõpus selgus veel, et noorpaar oli tegelikult 15ndates aastates, sest poiss hooples, et sai kolmekuningapäeval viisteist täis. See novell oli küll lühike, kuid põnev. Siiski pani mõtlema, et sel ajal olid naised ikka väga sinisilmsed ning süütusest ja selle kaotamisest peeti väga lugu. Silmapilkselt oli naise jaoks valitud mees see, kes võttis tema süütuse. Tobuke Diakoni poeg, seminarist oli õitnud koolivaheajaks maale vanemate juurde. Ühel ööl äkas ta üles
annaabi.ee 
