tagasilöögi ka lauakommetesse, mis taandusid eelajaloolisele tasemele. Pilt 2. Hõbedane sõrmeloputuskauss. Umbes 1200ndatel aastatel Prantsusmaal ei tuntud püsivalt söögilauana kasutatavaid laudu ega igale sööjale oma tooli. Väikesel serveerimislaual seisis kõrvuti toiduga ka pronksist veenõu, kauss käte pesemiseks ja käterätik. Igaühel oli lusikas, kuid supikaussi kasutati kahe peale. Taldrikute asemel kasutati tahket leiba, millele sai tõsta lihatüki. Renessansiajastul 1400ndatel aastatel võeti kasutusele taldrikud ja isiklikud jooginõud. Kehtestati reeglid, kuidas kasutada nuga söömisel. Nimelt soovitati hoida nuga laual teravikuga sööja poole ja noa ulatamisel seda teha käepide eespool. Need ettevaatusabinõud pidid ära hoidma noa kasutamise relvana. Ka soovitati viisakaks söömiseks lõigata ja puhastada oma sõrmeküüsi, et need ei satuks toidu sisse. Samuti ei peetud viisakaks näritud
Kuid siin oleks vaja professionaalide abi. Minu töö poolikust näitab ka veel see, et ma ei ole jõudnud tutvunud Sten Karlingi kirjutistega isiklikult, vaid olen usaldanud vahendatud andmeid. 12 II OLETUSED 4. Lähemalt Goeteerise pildist. Kahe akna ja seal vahel asuva danskeriga maja pärineb Üpruse arvates keskajast, ehitusaeg millalgi 1400ndatel. Paremal asuv kõrge korstnaga vare oli aga A. Tuulse ja S. Karlingi arvamuse kohaselt 1300-1400ndate vahetusel ehitatud tornelamu, sarnane Kuimetsa torniga, mis 1800ndatel veel alles oli. /Üprus, lk 7/ Danskeris asus kindlustatud elumajade käimla, see aga pidi olema külmas ilmakaares. Nii on see Toolses, Vao ja Kiiu tornis
annaabi.ee 
