Referaat Põld (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kui umbrohust nii raske vabaneda?

Lõik failist

Sisukord
SISSEJUHATUS 1
1.PÕLDUDE ÜLDISELOOMUSTUS 2
1.1.Põllu mõiste 2
1.2. Tähtsamad põllutööd 3
Kevadtööd põllul 3
2. EEESTI MULLAD 4
3. TAIMED PÕLLUL 5
3.1. Teraviljad 5
3.1.1. Nisu 5
3.1.2. Oder 6
3.1.3. Rukis 7
3.1.4. Kaer 7
3.2. Kartul 8
3.3. Rukkilill 8
3.4. Kesalill 9
4.LOOMAD PÕLDUDEL 10
4.1. Imetajad 10
4.1.1.Põld- uruhiir 10
4.1.2.Halljänes 11
4.2. Linnud 12
4.2.1. Hiireviu 12
4.2.2 Nurmkana 12
KOKKUVÕTE 13

SISSEJUHATUS

Põlluharimine on eestlaste jaoks olnud juba aastatuhandeid üks peamisi elatusalaks.Juba enam kui neli tuhat aastat oleme põlluharija rahvas. Seal, kus oli viljakas põllumuld, koondus asustus ja põlluharimine. Üks esimesi kultuure, mida kasvatati oli oder, hiljem talirukis. Rukkileib on eestlaste jaoks püha. . Lugupidamise märgiks leiva (ja toidu vastu üldse) anti mahakukkunud leivatükile suud . Lisaks teraviljadele, hakati hiljem põllul kasvatama ka kartulit , millest on tänapäeval kujunenud üks peamisi toiduaineid.
Et põllult saaki saada, tuleb teha põllutöid ja uurida mulla omadusi. Oma referaadis pöörangi tähelepanu põllu ülisele iseloomustusele, mullale ja vaatlen lähemalt mõnda põllul kasvavat kultuur- ja looduslikku taime. Kuna põld võib olla elupaigaks ka loomadele, uurin, milliseid imetajaid ja linde võib põllul kohata.

1.PÕLDUDE ÜLDISELOOMUSTUS

1.1.Põllu mõiste

Põld on haritav maa, kus kasvatatakse peamiselt lühiealisi (1-2-aastasi) kultuurtaimi . Põld on lage , puudeta ala. Esimesed põllud tekkisid Eestis teise aastatuhande algul eKr. Peagi muutus põlluharimine eestlaste peamiseks elatusalaks. Asustus ja põlluharimine koondus kohtadesse , kus oli viljakas muld . Kasvatati peamiselt otra , hiljem ka talirukist. Esialgu olid põllud väikesed ja liigenstatud, põldudel kasvatai erinevaid kultuure vaheldumisi .
Põllutöömasinate kasutuselevõtuga tekkis vajadus suuremate põllupindade järele. Väikesed põllud ühendati, põllusiilude vahelt kaotati üksikud puud, metsatukad. Tekkisid suured üheviljapõllud. Selle tulemusel suurenes kahjurite arv ning nende tõrjeks hakati kasutama kemikaale.
Põldudel kasvatavad kultuurid ja nende saagikus ning see, kuhu põld rajatakse , sõltub põllumullast. Igal põllu- ja aiakultuuril on oma nõuded mulla, vee ja toitainete suhtes. [1, lk.91]

1.2. Tähtsamad põllutööd

Kevadtööd põllul

Pärast lume sulamist ja põldude tahenemist algavad põllumehel kibekiired päevad. Taliviljapõllud tahavad väetisi ja äestamist, kevadkünd (ka korduskünd) tegemist, kivid korjamist, põllud külvieelset harimist ja täiskülvamist. Et tööd kuhjuvad väga lühikesele perioodile, tuleb hoolikalt kaaluda nende tegemist, et tulla toime optimaalsel ajal.
TALIVILJADE HOOLDAMINE
Meie oludes vajavad taliviljad kevadel lämmastikuga väetamist.
Teiseks vajalikuks kevadtööks on taliviljaoraste äestamine, see töö on aga paljudel ununenud. Äestamine parandab võrsumist (eriti talinisul), hävitab umbrohtu, kobestab mullapinda, vältimaks veekadu mullast, ja segab pealtväetamisel antud väetised mulda. Kivistel muldadel ei soovita äestada. Ka tuleb hoiduda märja mulla äestamisest.
KEVADINE MULLAHARIMINE
Üheks vajalikuks varakevadiseks tööks on ka künni lõpuvagude tasandamine..
Kevadel on vaja ka künda. Selle tööga saab alustada siis, kui muld on niivõrd tahenenud, et kannab masinaid.Kevadel küntud alasid ei tohi jätta pärast kündmist ootele. Kohe, juba kündmise päeval, tuleks mulda pindmiselt harida. Kui see jääb tegemata, siis on oht, et muld kuivab panklikuks, eriti keskmise ja raske lõimisega muldadel.[2]
Külviaeg sõltub mulla temperatuurist, niiskusest, külvatavast taimeliigist. Suvivili külvatakse võimalikult vara ja kiiresti. Hilise külvi korral bõib saak jääda väikeseks. Suviviljakülviga samal ajal pannakse maha kartul. Talivili külvatakse augustis-septembris.
Suvel tehakse viljapõldudel kivide koristust. Oluline on umbrohutõrje. Kartul, söödajuurviljad ja paljud köögiviljad vajavad muldamist.
Sügisel koristatakse saak. Viljalõikus algab juuli lõpus-augusti algul.
Kartuleid võetakse peamiselt septembris.
Suureks ohuks põllukultuuride saagikusele on umbrohud. Nende oluliseks vähendamiseks tuleb rakendada teiste võtete kõrval ka mullaharimist, eriti põldude koorimist. Koorimine on kõrrepõldudel esimeseks harimistööks pärast teraviljade koristamist. Sellel tööl on täita väga olulised ülesanded. Otseseks ülesandeks on vegetatiivselt paljunevate umbrohtude maapealsete organite (assimilatsiooniaparaadi) hävitamine. Teiseks peab koorimine provotseerima umbrohuseemned idanema.
Taliteraviljade külv on teiseks oluliseks tööks sügisel
Asjatundlikud põllumehed peavad sügiskündi taimekasvatusliku tootmise vundamendiks . Selle headusest sõltub olulisel määral põllukultuuride saagikus. Seepärast tuleb sügiskünnile osutada ka vajalikku tähelepanu. Künni headus sõltub suurel määral adrast, künnimehe oskustest ja teadmistest ning põllu seisundist.
Oma tegevusega loob inimene põllul soodsad tingimused kultuurtaimedele. Kobestamine ja muldamine suurendab õhusisaldust mullas. Et põllud aja jooksul viljatuks ei muutuks, põlde väetatakse.
Mulla omaduste parandamiseks kasvatakse põldudel 3-4 aastat põldheina, seejärel taas teravilja või muid kultuure.
Liigniisketel põldudel tehakse maaparandust.
Järjest rohkem tegeldakse meil mahepõllundusega – ei kasutata mineraalväetist, vaid sõnnikut.

2. EEESTI MULLAD

Mullaks nimetattakse maismaa pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud elusa (taimed, mitmesugused loomad ja mikroorganismid ) ning eluta (kivimid) looduse pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on sageli mõjustatud inimese tegevusest. Mulda mõjutades same suunata taimede kasvamist ja arenemist . Mullalt, mis suudab hästi varustada taimi vee, õhu ja toitainetega , saadakse kõrgeid sake. [9., lk.38]
Mullale on iseloomulikud:

kindla seaduspärasusega mullaprofiil
pindalaline levik
mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused

Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed [3]
Mulla osad:

tahkeosa

õhk

vesi
Mulla tahkeosa koosneb mineraalidest ja orgaanilistes ainetest. Mineraalse osa koostise ja kivimisosakeste suuruse järgi eristatakse kuivi ja õhurikkaid liivmuldi, märgi ja tihkeid savimuldi. Nende vahepeale jäävad paraja vee ja õhusisaldusega saviliiv- ja liivsavimullad .
Mulla orgaaniline osa kujuneb taimede ja loomade elutegevuse käigus. Bakterid lagundavad taime ja loomajäänused huumuseks, mis sisaldab palju vajalikke toitaineid.
Mullastik on põldude kujunemisel kõige olulisem tegur. Muldade viljakus ja sobivus põllumajanduskultuuride kasvatamisel on otseselt mõjutanud made kultuuristamist, kõlvikute arengut, taimkatet, asulastiku ja teedevõrgu kujunemist, põhjustades maastikul neid muutusi, mis lõppkokkuvõttes on viinud loodusmaastiku asendamiseni kultuurmaastikuga. [8., lk.33]
Põllumulla viljakus on inimeste jaoks väga tähtis sellest ajast, kui maad hakati harima . Põldude jaoks on üritatud valida toitainerikkaid muldi. Harimise, väetamise, kuivendamise, niisutamise käigus on põllumuldade viljakus muutunud. [1., lk. 90]

3. TAIMED PÕLLUL

3.1. Teraviljad

Teraviljapõllul kasvatatavad taimed kuuluvad kõrreliste rühma, sest nende vars on seest õõnes kõrs. Teravilju kasvatakse tärklise-ja valgurohkete viljade –teriste – saamiseks. Viljapeades valmivad terised ehk viljaterad sisaldavad inimestele ja loomadele vajalikke toitaineid: süsivesikuid, valke, mineraalaineid, vitamiine. Teraviljad on üheaastased, aga neil on talvituvaid vorme. Eestis kasvatatkse talirukist ning nii suvi- kui talinisu . [1., lk.94]

3.1.1. Nisu

Nisu on teraviljade seas kõige levinum ning ka pikaealisem. Juba 9000.a. tagasi kasvatati Ees-Aasias nisu (Triticum aestivum). Kõige algelisem teravilja liik oli Pärsiast või Egiptusest pärit spelta nisu. Troojast on leitud ka üheteranisu. Mesopotaamias kasvatati nisu juba 5000.a. e. Kr. Vanast maailmast rändas nisu 1528.a. Lõuna-Ameerikasse, 1788.a. Austraaliasse ja 1812 .a. Kanadasse..
Vanas Egiptuses oli leib kõige väärtushinnanguks. Aastasadu maksti leivaga palka. Meil kasvatakse nisu vähem kui mujal maailmas, sest ta vajab head mulda ja on külmatundlik. Nisujahu on meie igapäevatoidu lahutamatu osa. Sööme saia ja müslit, keedame mannaputru, paneme võileivale keeduvorsti (ka selles on sageli nisujahu), maiustame kookide, küpsiste ja vahvlitega, valmistame pastaroogi jne.. [4.]

3.1.2.Oder

Oder on üks vanemaid kultiveeritud teravilju, niisama vana kui on põllumajandus isegi. Oder oli põhiline toiduteravili Tiibetis juba 7000.a.e.Kr. Odrajahu segati tee ja võiga taignaks, millest vormiti lahtisel tulel küpsetatavad kakukesed. Tänapäevalgi süüakse odrakaraskit Edela-Aasias ja Tiibetis. Nii Egiptuses kui Kreekas pruuliti odraviina, mille vanimad teadaolevad retseptid on dateeritud 2800.a.e.Kr. Söödi ka odratangudest valmistatud putru polentat. Hiljem õpiti valmistama odraviskit.
Eestlaste vana aja kombestikus oli odral aukoht. Jõuludeks keedeti odratanguputru, tehti verivorsti , pruuliti odraõlut ning küpsetati "ennustuskakku" - näärist. Kevadpühadeks keedeti odratangudest urvaputru, mihklipäevaks aga suppi odraklimpidega. Pulmad ei möödunud tanguvorstita, õllesupita ning odrakohvita, katsikul käidi kruubipudruga ning varrudel odraleiva e. varrukakuga.
Õlut on eestlased pruulinud paikkonniti ja väga erinevatel viisidel . Eesti koduse õlletegemise algus ulatub I aastatuhandesse. Kõige meisterlikkumateks õllepruulijateks peetakse tänaseni Lääne-Eesti saarestiku õllemeistreid.

3.1.3. Rukis

Tuhandete aastate eest kasvas Edela-Aasias looduslikult rukis (Secale cereale), mis saastas umbrohuna nisupõlde. Kui nisu hakkas levima Euroopasse, siis kaasnes sellega ka "umbrohu" levik.. Jahedam kliima ning suhteliselt halvem mullastik sobis rukkile hästi ning seetõttu arenes rukis varsti omaette teraviljakultuuriks. Rukis oli kaua tuntud kui " vaese inimese nisu", kuid tänapäeval on rukkijahust leib jäänud põhiteraviljatoiduks Põhjamaades, Venemaal, Põhja-Euroopas. Eestis hakati rukist kultuurina kasvatama juba 11.sajandil.
Lisaks igapäevarukkileivale on aegade jooksul rukkijahust valmistatud ka pühade- ja nn. rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud paksu ja imalamaitselist putru - mämmi. See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest peenema jahvatusega jahu kasutamisega ja erilise kujuga. Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale.

3.1.4.Kaer

Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas oli kaer aga rukki kõrval kaua põhiline toiduteravili. Praegu hõlmab kaer 2-3% kogu maailma teraviljatoodangust, millest suurem osa kasutatakse kariloomade toiduks. Eestis on aga kaerast aegade jooksul valmistatud mitmesuguseid rahvuslikke toite - soola ja võiga maitsestatud kaerakörti e. kaerakilet, kaeratanguputru, kaeratangu-piimasuppi, kama . Uued ajad on toonud ka uued toidud - kiirkaerahelbed (ühe komponendina ka mitmeviljahelvestes), kaeraküpsised, kaerajopgurti, ühe komponendina pagaritoodetes (segatuna nisujahuga).

3.2. Kartul

Kartuleid on Eestis kasvatatud alates 18. sajandi lõpust. Kartul on meie igapäevane tähtis toiduaine, ta sisaldab rohkesti tärklist, vitamiinidest kõige enam C-vitamiini. Kartulimugulad moodustuvad maa-aluste varte tippudes, kuhu kogunevad toitained . Mugulas olevate varuainete arvel kasvatab kartul järgmisel aastal varre ja lehed. Kartulil on kaunid õied.
Kartulil on ka väikesed tomatikujulised rohelised marjad , kuid need on mürgised ega sobi toiduks. Kartulipõllud vajavad väetamist ja suve algul mitu korda muldamist. Kartulimugulaid kasvatakse ka loomasöödaks ja tööstuse tarbeks- tärklise, piirituse, siirupi, kartulikrõpsude valmistamiseks.

3.3. Rukkilill

Kes ei teaks , et rukkilill on meie rahvuslill. Selleks valiti ta 1968. aastal. Rukkilille kasuks rääkisid väga lai tuntus ja armastatus rahva hulgas, teda on läbi aegade hästi tundnud kõikide Eesti piirkondade elanikud. Tuntuks on rukkilill saanud seetõttu, et ta kasvab peamiselt taliviljapõldudel. See võib tunduda küll veidi imelik, kuid meie rahvuslilleks on umbrohi . Umbrohuna talirukkis ja talinisus on ta lastele rõõmuks ja põllumeestele nuhtluseks. Lapsed punuvad tast kauneid pärgi koos härjasilmadega ja toovad tuppa imeilusaid lõikeõisi. Pereisad ei suuda aga temast kuidagi lahti saada.
Miks siis on rukkilillest kui umbrohust nii raske vabaneda? Seepärast, et rukkilille eluviisid on aastatuhandete jooksul muutunud väga sarnaseks tema kaaslase rukki või talinisu omadega. Kõigepealt valmib enamik rukkilille seemneid koos rukki seemnetega. Vilja koristades satuvad viljaterade hulka ka rukkilille seemned. Teiseks on rukkilille seemned sarnased rukkiteradega ja nii on neid raske üksteisest eraldada. Tõsi, rukkilille seemnetel on kahvatupruunid lendkarvad ja nii võivad need levida ka tuule, loomade ja vee abil. Üks olulisemaid sarnasusi rukkilille ja rukki eluringis on aga see, et mõlema seemned idanevad sügisel ja elavad talve üle noorte taimede või idanditena. Seega võib rukkilille pidada isegi kaheaastaseks: esimesel aastal kasvavad augustis või septembrikuus idanenud seemnetest noored taimed, kes teisel aastal kasvatavad kõrge harunenud varre, millel puhkevad kaunid õied.
Olgu rukkilill kasvõi umbrohi, kuid igal juhul on ta meie viljapõldude kõige kaunim lill. Tema ilu ei jäta ilmselt külmaks mitte kedagi. Lausa hämmastavalt rahustavalt ja muremõtteid peletavalt mõjuvad tema taevassinised mõne sentimeetrilise läbimõõduga õisikud. Just nimelt õisikud, sest rukkilill kuulub tegelikult korvõieliste hulka ja seega on tema õied koondunud korvõisikusse. Kuid rukkilille korvõisikud erinevad tunduvalt enamike teiste korvõieliste õisikutest. Erinevus tuleb sellest, et rukkilille õisikute serval olevad äärisõied on lehtrikujulised. Huvitav on ka see, et need õied on üksnes mesilaste ligimeelitamiseks, neist ei arene seemneid ja neis pole ka õietolmu. Mesilastele pakuvad aga rukkilille õied rikkalikult mesimagusat nektarit. Õisiku keskel asuvad putkõied, millest arenevad seemned ja milles on ka normaalsed tolmukad.[5]
Sageli on ta tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse temaõisi, õigemini siniseid äärisõisi. Rukililleõitel on uriini-, sapi ja higieritust soodustav, põletikuvastane, antimikroobne, haavuparandav, palavikku alandav ja seedetegevust parandav toime. Tuntud kasutusviis on rukkililletõmmisega kompresside tegemine põletikulistele või väsinud silmadele.[6., lk. 159]

3.4. Kesalill

Kesalill on tavaline põlluumbrohi, põldudel märksa levinum kui temaga sarnased valge karikakar ,härjasilm ja teekummel . Erinevalt viimastest võib aga kesalill ka mererannikul kasvada. Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand -kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks on aga kesapõllud, nagu ka tema nimest arvata võib. Karikakar, härjasilm ja teekummel on aga need taimed, kelleks kesalille väga sageli ristida püütakse. Nende nelja eristamine on juba sajandeid raskusi tekitanud, sellest annavad tunnistust ka arvukad laialt levinud ühised rahvapärased nimed. Kõige tavalisemad neist nimedest on kindlasti kanaperse ja kanapasalill, läänesaartel ka ätses. Need nimed on tarvitusel ühtviisi laialt kõigi nende nelja kohta. Kanaperse ja teised sarnased nimed on tekkinud nende taimede õite sarnasuse järgi: keskel on kollased putkõied ja servadel valgete pika naastuga keelõite ring. Selline õis on eestlastele meenutanud kana taguotsa, millel tuul on suled laiali ajanud.
Samuti kohtab kesalillel mitmeid teistele taimedele kuuluvaid nimesid : karikakrad, kummelid, piimalill. Kõik need viitavad sarnasusele vastavate taimedega. Kesalillel on karikakardega sarnased õied. Samuti on mõlemate lehed jagunenud peenteks hõlmadeks. Karikakral on aga siiski lehehõlmad lamedad, kesalillel aga päris niitjad , peaaegu nagu tilli lehed. Kesalill on harilikult karikakrast palju võimsama kasvuga. Sarnasus kummeliga seisneb lehtede ja õite välimuses, kuid kummelilõhna kesalillel pole. Mõnevõrra erinev on ka nende õisik. Kummeliõisik on kuhikjas ja seest tühi, kesalille oma aga lame ja seest valge säsiga täidetud. Piimalillel pole aga kesalillega mingit silmnähtavat sarnasust , vahest vaid veidi üldkujus.
Ehkki kesalill on umbrohi, kes võib kiiresti paljunedes üpris tüütuks muutuda, on temas ka ühtteist kasulikku. Tema korvõisikud sisaldavad eeterlikku õli. See ei ole küll sellise imelise toimega kui teekummeli mahl , kuid mõneks asjaks siiski sobilik. Nii näiteks on kesalillega ravitsetud sellist nahahaigust nagu roos. Siit pärineb ka nimi “valge roosirohi”. Kesalille veidi vänge lõhnaga korvõisikute mahlast valmistatakse aga vahendit taimekahjurite tõrjumiseks. Seega on kesalill ilus ja mõneti kasulik umbrohi.

4.LOOMAD PÕLDUDEL

4.1.Imetajad

4.1.1.Põld-uruhiir

Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir . Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam.
Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid. Tammetõrudest ja pähklitest põldhiir eriti ei hooli. Osa pesakäike, nagu pesakamber ja tagavarade panipaigad, asuvad kuni 60 cm sügavusel. Et talvel mitte nälga surra, koguvad põldhiired suuri toidutagavarasid - 1,5…2 kg teraviljade seemneid. Talvel maapinnal liikudes uuristab põldhiir käike ka lumikattesse ning nende jäljed on lume sulades keeruka võrgustikuna näha. Lume all elades rajab põldhiir maapinnale ka kerakujulisi, rohust ja kõrtest põimitud pesi, mis paiknevad rohututtide vahel.
Põldhiir on kõrge viljakusega loom, kes poegib suve jooksul 4…6 korda. Sigimisperiood on pikk - see võib alata juba märtsis ja kesta kuni oktoobrini, kuid eriti soodsatel talvedel, kui toitu on palju ja kliima pehme, võib põld-uruhiir sigida ka aasta ringi. Igas pesakonnas on 2…12 poega , kes sündides on väga abitud, kuid nad arenevad kiiresti. Hiirepoegade silmad avanevad 9. elupäeval ning 3-nädalaselt on nad võimelised juba iseseisvat elu alustama. Suguküpseks saavad isased põldhiired 28 päeva, emased aga juba 12 päeva vanuselt. Et hiirte areng on kiire, siis on ka nende eluiga lühike - keskmiselt 1,5 aastat, eriti heades tingimustes kuni 3 aastat.
Looduses on põldhiirel vaenlasi ohtralt - kärplased, rebane , kass , kakud , kullid ja isegi metssiga .[7.]

4.1.2.Halljänes

Põld on sobiv elupaik halljänesele. Põlluserva teeb halljänes pesa. Teda võib kohata nii lagedal põllul, kartulivagudes kui ka ristikus. Toitu saab halljänes põldudelt aasta läbi. Talvel ja varakevadel sööb ta orast.
Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.
Halljänes toitub ainult taimedest : valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40…44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani.
Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed . Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.

4.2.Linnud

4.2.1. Hiireviu

Hiireviu on ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt. Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun. Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad.
Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma.
Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes.
Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda.
Hiireviu on looduskaitsealune liik

4.2.2 Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne- Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele . Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi .
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu . Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

KOKKUVÕTE

Põld on lage, puudeta maa, mida haritakse ja kus kasvatatakse peamiselt lühiealisi kultuurtaimi. Esimesed põllud Eesti aladel tekkisid II aastatuhandel e.Kr. Algul olid nad väikesed põllulapid, hiljem masinate kasutuselevõtuga võeti kasutusele järjest suuremad põllupinnad. Põldudel kasvatavad kultuurid sõltuvad mullast. Meie aladel on levinud nii liiv-, savi-, kui saaviliiv- ja liivsavimullad. Põlluharimise käigus tehtavateks põllutöödeks on kõrrekoorimine, sügiskünd, äestamine, kevadkülv, külv, umbrohutõrje, muldamine, saagikoristus jt.
Eestist kasvatatakse järgmisi teravilju:

rukis
nisu
kaer
oder.

Muud tähtsamad põllukultuurid on kartul, söödajuurvili, raps, lina, juurviljad, köögiviljad, põldheinad.
Lisaks kultuuridele kasvab põldudel ka umbrohtu. Üks neist on rukkilill, mis on meie rahvuslill.
Põllud on elupaigaks ka loomadele. Mullas elavad putukavastsed, vihmaussid , mutid. Suuremaid loomi elab põldudel vähe, kohata võib näiteks põld-uruhiiri ja halljäneseid. Põldlinnud on kaitsevärvuse tõttu vähemärgatavad. Põldude kohal võib lõõritamas näha lõokest, põldude kohal otsib saaki hiireviu põllul rääksub rukkirääk.

KASUTATUD KIRJANDUS

E. Libe, M. Toom , M.Martin, K.Ennok, K.Lepasaar. Loodusõpetus 6.klass Tallinn, Avita 2001, 220 lk.

Mullaharimise põhisuunad.URL= http://mxh.pri.ee/pages/ehitus/eh-1-ss/p6llumaj-alused/taimekasvatus/mullaharimine.doc , 29.03.2006.a.

Muld. URL= http://www.zone.ee/saarelt/muld.ht m, 29.03.2006.a.

AS Hallik Koduleht . URL= http://www.hagar.ee/index.php?option=content&task=blogcategory&id=17&Itemid=38

Rukkilill. URL= http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

Mall Värava. Meie ravimtaimed. Tartu, Elmatar, 2004, 319 lk.

Eesti selgroogsed. URL= http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.ht m

.L. Aasalo Põllumajandusmaastik Eestis. Tallinn, Valgus.1980.a.167 lk.

9.H.Tõnisson, Õ.Lepind. Mullateaduse õpik. Tallinn, Valgus.1976.a.,210 lk.

15

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

runnakas Õppematerjali autor

Põllutaimed, -loomad, -linnud

põld referaat

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldise taimekasvatuse kogu materjal

kerge liiv ja saviliivmullad. Keskmise raskusega muldade korral (kerged ja keskmised liivsavid) saabub harimisaeg mõnevõrra hiljem. Kõige komplitseeritum on savimuldade harimine. Õige harimisaeg on siis, kui künniviilude harjad on valkjashallid. Kohati võib viilude vahel veel ka vett esineda. Eraldi rühma moodustavad turvasmullad. Sellistel muldadel on välja kujunenud nn keltsapealne harimine. Käesoleval aastal keltsa ei esine, seetõttu saab nende harimist alustada alles siis, kui põld kannab masinaid. Turvasmuldade õige harimisaeg võib saabuda eeltoodud muldadest kõige hiljem. Põlluleminekut kiirendab ja mulla tallamist vähendab traktoritel topeltrataste või madalsurverehvide kasutamine. Soovitav on esmasel harimisel kasutada roomiktraktoreid. Külvieelne mullaharimine on õigeaegne siis, kui muld harimisel ei tolma. Hari mulda optimaalses sügavuses Olen pikka aega (1980 - 1999) jälginud külvieelse mullaharimise kvaliteeti enamikes vabariigi regioonides

Taimekasvatus

doc

Taimekasvatuse kordamine

TAIMEKASVATUS KORDAMISKÜSIMUSED 1.Kultuurtaimede saagi organid 1.JUUR-peet, kaalikas, naeris, porgand, petersell, redis, mustjuur 2.VARS-kõrrelised ja liblikõielised 3.VÕRSE OSAD Hüpokotüül-peet, kaalikas, naeris Vars-nuikapsas, söödakapsas, kartul, lina, kanep Leht-salat, spinat Lehe osad-seller, tubakas, sibul 4.ÕIED-lillkapsas, brokkolikapsas, humal 5.SEEMNED JA VILJAD-teraviljad, kaunviljad, õlitaimed, viliköögiviljad (hästisäilitatavad võrreldes teiste taime osadega) 2.Teraviljade külvisenormid (kg/ha) ja 1000 seemne mass (g) Külvisenormi all mõistetakse pinnaseühikule külvatavate idanevate seemnete arvu või külvise massi kg/ha. Esimesel juhul näidatakse idanevate seemnete arv 1 m 2 kohta. Kaaluline külvisenorm kilogrammides hektarile arvutatakse pinnaühikule külvatavate idanevate seemnete alusel, kusjuures arvestatakse seemnepartii seemnete suurust (100 seemne massi g) ja külvieväärtust. Pinnaühikule külvatavate seemnete arvust

Taimekasvatus

doc

Põld kui elukooslus

Põllumehe töö on eelduseks paljude looduslike liikide säilimisele, kes kasutavad põllumajandusmaastikke toitumis- või pesitsuspaigana. Põllumajandusmaastikul on palju detaile, mis elustavad maastikku ja mitmekesistavad loodust. Rohumaad, põllud ja põldude vahelised loodusliku taimkattega servaalad moodustavad terviku. Paljud liigid kasutavad põldude vahelisi ribasid puhke- ja peidupaikadena ning põldusid toidu hankimiseks. Eri koosluste (mets ja põld, veekogu ja põld) vahelised servaalad suurendavad liigilist mitmekesisust veelgi. Kõik loodusliku taimkattega ribad on samal ajal ka nn. "rohelised koridorid", mis aitavad loomadel ohutult liikuda. Põllul paiknevad puud, metsasaared, kivihunnikud ja muud maastikuelemendid on olulised pesitsus-, toitumis- ja peidupaigad paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele ning samas ilmestavad lagedaid maastikke. Põllumajandustegevust saab arendada loodusega kooskõlas, kui talunik oma

Geograafia

doc

Taimekasvatuseksam

b)peenarkülvc)vagukülv-kartul.Pesitikülv:a)ruutpesiti-pesad on ruudus ja pesade vahekaugused on võrdsed.Hea teha umbrohutõrjet,nt maisb)joonpesiti-pesad on reas,ei pruugi teistpidi olla samades mõõtmetes c)vahelduvpesiti-üks pesa asub kahe teise pesa keskkohal aga teises reas d)hajupesiti-pesad on juhuslikult. Kaunviljade puhul kasut harilikku reaskülvi.Teraviljade puhul äärmiselt defits sortide puhul kasut laiend-või laiarealist külvi. 2.kuidas külvata, kui põld on ebakorrapärase kujuga.a) põhjast lõunasse.keskpäeval kui päike paistab katavad esimesed taimed tagumised.Ei teki ülekuumenemist ja päiksekiirte paljusus on parem hommikul ja õhtul.b)läänest itta-põhja-lõuna suunas on juurte kasv parem.taim kasut paremini ridade vahet. 18) Külvisenorm selle arvutamine. Materjal, mida kasut külviks on külvis. See ei pruugi alati olla botaanilises mõistes sama, vaid võib olla ka vili või liitvili.Külvinorm-külvamisel kehtestatud töönorm

Taimekasvatus

doc

Taimekasvatuse eksam

Kategoriseerimata

docx

Metanool

Kündmise käigus maetakse mulla alla umbrohi ja eelmise saagi põhk, see kiirendab taimejäänuste lagunemist ning aitab ära hoida umbrohtu põllul. Künnisügavus varieerub vastavalt mullalõimisele ning külvatavale kultuurile, valdavalt küntakse 15-25cm sügavusel. Kündmist võib kasutada ka näiteks sõnniku mulla sisse viimiseks ja põllu külviks ette valmistamiseks. Kui kamar on väga tugev või maapind kõva võib vajada põld enne kündi randaalimist. Randaal lõikab tiheda kamara läbi ning seeläbi kergendab adra tööd.[1,4,5] 2.2 Külvieelne mullaharimine Künnile järgneb kultiveerimine, mis lõhub künniviilud peenemateks tükkideks ja kobestab mulda, samal ajal tasandades juba mõningal määral põllu pinda. Kultiveerimine õhutab mulda ning lõikab läbi umbrohu juuri, samuti parandab see mulla veereziimi. Olenevalt tehtava töö

Keemia

doc

Taimekasvatuse eksami kordamisküsimused

Taimekasvatuse areng ja lähitulevik, taimekasvatuses kasutatavad uurimismeetodid Taimi hakati kasvatama juba kiviajal. Taimekasvatus sai alguse subtroopilises kliimavöötmes. Vanemad taimekasvatuse piirkonnad olid Hiina, India , Iraan , Süüria ja Mehhiko ning Peruu. Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. sai taimekasvatus alguse 7-6 tuhat aastat e.m.a., Volga- ja Kubanimaal 4-3 tuhat aastat e.m.a. Igas piirkonnas oli juhtivaks kultuuriks erinev kultuur: · Kaug-Idas - riis · Lähis-Idas ja Kesk-Aasias - nisu ja oder, · Aafrikas - sorgo · Ameerikas mais 1. Põldkatsete meetod - uuritakse sordi, külvise kvaliteedi, külviaja, külviviisi jms. mõju saagile ja selle kvaliteedile Põldkatsete puuduseks on töömahukus ja kordumatus täpselt samasuguste tingimuste puudumise tõttu 2. Nõukatsete meetod - taimi kasvatatakse vegetatsiooninõudes, mis asuvad reguleeritavates tingimustes (kasvuhoonetes, kliimakambrites) Nõukatsete tulemused pole otseselt põllutingimuste rakendatavad

Taimekasvatus

doc

Maaviljeluse konspekt

nematoodidele. Mõjub soodsalt roosidele ja õunapuudele. Raiheinad tõrjuvad orasheina. NB! Näiteks õunapuuseemed ei hakka emataime all kasvama kuna seemenele mõjuvad pärssivalt puu laguproduktid; seetõttu ei ole soodne ka noort õunapuuistikut istutada vana puu kohale. Mitu välja planeerida külvikorda? 50 lehma vajavad 100 tonni heina. Saak 5 t/ha. Põldheina põllu vajadus 100:5=20. Talus on 60 ha künnimaad. Mitmeks väljaks põld jaotada? Kolmeks: põldhein teravili teravili (see on siiski halb variant kuna saagikus võib väheneda) Kui kasvatame kahel aastal põldheina Ph1 Ph2, siis ühe välja suuruseks võiks olla...10 ha. 60 ha:10 ha=6 välja. Seega tuleks rajada 6 kohaline külviväli. Külvikorda kavandades tuleb arvestada: külvikord sisaldab toitainete kogumise ja toitainete tarbimise faasi. Kogumisfaasis suurendatakse mulla huumusvaru ning kasvatatakse liblikõielisi või nende segusid

Põllumajanduse alused

Rohkem sarnaseid