Anna Ahmatova
Surmalaagrid töötasid täiskäigul, vägivald ja repressioonid oma
rahva vastu jätkusid ja isegi võimendusid. Ahmatova, kes oli tagasi Leningradis, pidas end
luuletajana kõigi poolt unustatuks, kuna ta oli juba aastakümneid vaikinud. Ja seetõttu NLKP
Keskkomitee otsus "Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad" (1946) nagu välk selgest taevast. Selle
otsusega kuulutati Ahmatova kui "meie rahva võõra tühise ideetu luule tüüpiline esindaja"
lidpriiks ning heideti koos M. Zostsenkoga kirjanike liidust välja, kriitika aga valas ta üle
laimuga. Alles pärast Stalini surma algas luuletaja uuestisünd, mis ei tähendanud aga sugugi
loominguvabadust.
Ahmatova ei murdunud ka siis, kui teda üldrahvalikult laimati. Millist jõudu nõudis selline
vaikimine, kuidas õnnestus tal säilitada väärikus, seesama daami hoiak, seda teadis vaid tema
ise.
Hirm nii homse päeva kui ka poja saatuse pärast ei jätnud teda maha hetkekski. Järjest viidi
annaabi.ee 
