raudesemed omandasid aegamööda vase värvuse. Nii võis tekkida idee metallide transmutatsioonist, sest kahe metalli kokkusulamisel moodustus ju hoopis uue värvusega sulam. Sellest tähelepanekust alates võiski vanaaja õpetlastel tulla pähe mõte tarkade kivist ehk siis ainest, mis annab mitteväärismetallidega kokkusulatamisel kulla. Alkeemia oli keskajale iseloomulik Suur Toiming, ent siiski mõnevõrra ketserliku iseloomuga ja pisut paganlik. Juba filosoof Zosimus (3.-4. saj.), kes oli üks alkeemia rajajaid, kirjutas, et kulla valmistamise kunsti õpetasid neile jumalad. Asi on selles, et alkeemia püüdis jumalale väga lähedale jõuda. Alkeemik kasutas teatud mõttes mõjuvamaid meetodeid, kogu tema tegevus oli mõistetavalt, tuntavalt jumala tegevuse sarnane. Alkeemik võis pidada end jumalaga võrdväärseks loojaks. Isegi metalle seostati alkeemias taevakehadega ja vastavate kaitsejumalatega: kuld vastas Päiksele
erinevalt kombineeruda moodustades erinevaid aineid Empedokles: Ühendas oma eelkäijate vaated- 4 elementi, tuliaine mõiste, vastastikmõju põhjustavad kehadest lähtuvad vood emanatsioonid, mis tungivad teise keha pooridesse Aristoteles: Mõisted ei esine omaette, vaid inimese mõistuses, tuli- kuumus-kuivus, õhk:kuumus-märgus, vesi:märgus-külmus; maa- külmus-kuivus. Eetri mõiste. Tugineb eesmärgipärasusele Zosimus: koostas entsüklopeedia kõigist seni teada olnud keemiateadmistest, kirjeldas töövõtteid , liigitas ained: keha, vaimud, Jabir: koostas samuti entsüklopeedia, üsna arusaadavalt, arendas edasi 4 elemendi ideed, 2 printsiipi: elavjõbe, väävel, täiustas destillatsiooni, kaltsineerimist, kasutas kaalusid, eliksiiri mõiste Ar-Razi: tegeles põhil meditsiiniga, lisas kolmanda printsiibi- kõvaduse- soola, aparatuuri ja
annaabi.ee 
