suurte mõõtmetega jahedalembene niitvetikas. Ta on praegu üks dominante Skandinaavia järvedes, Laadogas, Äänisjärves ning Põhja-Ameerika suurtes järvedes. Rohevetikad konkureerivad planktonis liikide arvult kahe eelmise rühmaga. Biomassilt on nad kolmandal või neljandal kohal, jäädes vahetevahel alla neelvetikatele. Arvukad on perekonnad Scenedesmus ja Pediastrum. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.4 Zooplankton Zooplankton on vees vabalt hõljuvate loomakeste zooplankterite kogum. Tegemist on nn ökoloogilise rühmaga, keda ei ühenda mitte niivõrd sugulus, kui ühine elukeskkond (vesi). Zooplanktonite rühmad on vesikirbulised, keriloomad, aerjalgsed ja rändkarp. Vesikirbulised on zooplanktoni tähtsaim rühm. Toitudes vetikatest ja olles ise toiduks planktontoidulistele kaladele, on nad põhilised veekogu orgaanilise aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse. Vähesel hulgal ilmusid nad Peipsi planktonisse juba mais,
Erinevused on keha suuruses ja jätkete esinemises või puudumises ja pikkuses. Suvel pikenevad organismidel mitmesugused väljakasvud: jätked, ogad, harjased. Tsükolmorfoosid on seotud veetemperatuuri ja vee tiheduse muutumisega. Algab, kui veetemperatuur tõuseb üle 12-16°C. Vesikirbulistele on see kohastumine oluline mitte ainult hõljumist soodustava tegurina, vaid ka kaitseks suuremõõtmeliste zooplankterite ärasöömise (grazing) vastu. · Zooplanktoni enamikel rühmadel esineb aktiivne liikumine. Paljud zooplankterid on läbipaistva kehaga (kaitsefunktsioon). · · Planktonorganismide levikut ja arengut mõjutavad tegurid: · I. Abiootilised. 1. Veekogu asend ja morfomeetria (veekogu aluspõhi, valgla, selle suurus ning pinnakate) 2. Füüsikalised: valgus, vee hüdrodünaamika, veetemperatuur.
annaabi.ee 
