Mikhail Lermontov
lisaks õppis mängima viiulit ja klaverit. Ta luges palju, maalis akvarellidega, eriti kiindunud oli ta
vahakraapesse.
Lermontovi isa ei olnud harinud oma poega nii nagu olek seda soovinud aristokraatlikud sugulased
ja Arnseva, kelle võimuses oli kulutada lapselapse õppuste peale aastas 4 tuhat, ta võttis selle vastutuse
endale Lermontovi 16 eluaastast saadik.
Kahe aasta pärast hakaks Lermontov ennast ette valmistama Nobeli ülikooli pansionaadi jaoks.
Tema õpetaja oli Zinonev, juhendaja ladina ja vene keels, prantslane ja inglane Vindsin, kellega ta õppis
inglise kirjandust. Moskva Ülikoolis õppis Lermontov esmalt moraalses ja poliitilises ning siis
verbaalses osakonnas.
Semestri lõpetas ta vanema juhendamisel ning Lermontov sai pansionaadis viibimise ajal üsna
palju om isaga kohtuda, kuid suhted peale ema surma on muutunud veidi halvemaks. Kõikidest tülisid
ja võitlusi on Lermontov detailselt kujutanud oma nooruajal kirjutatd draamas.