Doris Kareva - referaat.
juba enne sind ära on öelnud, järeldada midagi, osutada millelegi, asetada kellegi loomingut
püüdlikult kuhugi, mis objektiivselt võttes peaks olema kultuurikontekst, koht laiemal
kirjandusmaastikul vms, tegelikult pole aga muud kui kriitiku enda ainuomane ja väga isiklik
maailmapilt.
Oma vanade arvustuste mustandeid vaadates - mõned neist on siiani alles - olen hämmeldusega
märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib
paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas
on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni
paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on
alati äraseletatav, kuhugi mahutatav ja millelegi kuuletuv, ei saagi oma punnitatud lineaarsuses olla
rohkemat kui igav ja üheplaaniline. Midagi jääb sealt paratamatult välja.
annaabi.ee 
