Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis
Teemade kasutamine originaalloomingus
Tänu trükikunstile tekstide levik
Rahvuskeelse tragöödia teke
Ooperi algus
Barokk:
Barokktragöödia
Klassitsism:
Kõrgete ja madalate zhanrite range eristamine, soositud ainult antiigis esinenud zhanrid,
kolme ühtsuse reegel, tugev antiigi mõju, ei tohtinud olla vägivallastseene.
Romantism:
Kreeka algupärandi esiletõus. Kõne võis olla ilma riimideta. Tragöödia ja komöödia ei
pidanud enam ainsad zhanrid olema. Toimus zhanripiiride hägustumine.
Eesti: Hugo von Hofmannsthali Oidipus ja sfinks (Anna Haava eestindus).
20. sajand:
Originaalitruudus ja vaba interpretatsioon
Vabaõhuetendused: Sitsiilia (1914), Ateena (Herodes Atticuse teater), Delfi.
30ndatest aastatest tragöödiafestivalid, 1954.a. Epidauros.
Psühhologiseeritud versioonid (O’Neill, Eliot) ja politiseeritud tegevus (Sartre).
Populaarsemad teemad:
Trooja ja Teeba müüditsükkel
Mati Unt