Puude ja taimede valikul jälgiti sümboolikat, näiteks sümboliseeris mänd pikka iga, lootos hingelist puhtust, pambus mehisest ja vastupidavust. Oluline oli ka aastaaegade ilmekas väljendamine. Tegelikult kujunes jaapani aed välja alles 10.-12. sajandil ja saavutas õitsengu 14.-16. sajandil, mil kujunesid välja selle põhilised vormid, mida hiljem sajandite jooksul on täpsustatud ja täiendatud. Budism kui filosoofia hakkas Jaapanis levima alles 12 sajandil zenbudismi ehk zeni näol. Ilma zeni õpetust tundmata on võimatu mõista zenbudistlike templiaedade omapära. Zenbudistlike aedade kujundamisel võeti eeskujuks keisrikoja ja aristokraatia paleede aiad, kuid kujundati need vastavalt zeni põhimõttele kohaks, mis sobib enesevaatluseks ja meditatsiooniks. Aed koosneb ainult kõige olulisematest elementidest, kusjuures oluliseks muutub tühjuse kontseptsioon mu. Zenbudistliku õpetuse järgi valgustatus saavutataksegi tühjusesse jõudmisega
filosoofidele. Selles aias olid asjad väga lihtsad (ainuke puude- või kivigrupp, vaas). Väga oluline on mediteerimismoment, absoluutseks nõudeks oli siin vaikus ja mugavus. Tundeid otsitakse väga lihtsatest loodusnähtustest. See aed läks moodi 17. saj. 19. saj tuli langusperiood, kuna leiti, et see on liiga lihtne. Tänapäeval on ta leidnud väga suure kasutusala siseruumides (Jaapanis). (4) teeaed e chaniwa - koondab endas zenbudismi reeglite järgi tulevaid nõudeid. Teeaed pidi olema loomulik, aga rikkalik. Pidi rõhutama inimese hingelist seisundit, seal on loodud poeetiline atmosfäär. Kõik aias pidi olema kauakestev. Kõige viimistletum aed. II JAOTUS:(1) aiad jalutamiseks, (2) aiad vaatlemiseks Vastavalt zen-filosoofiale on aed iseenda laiendus looduses ja seda kasutatakse selleks, et avastada iseend. Zen-filosoofiast võetud kindlad kujunduse omadused on aia arengu juhendiks.
annaabi.ee 
