A. Puškin
suurema jõu, puhtuse ja viimistluse. Nii tekib tema lütseumiaegne lüürika
esimesed katsetused kasvavalt geeniuselt, kes nagu oleks sirutanud tiibu
laiakaareliseks lennuks. Nii kujuneb tema noorpõlveluule, tulevil
kireldamatut tundevärskust, mõtete veetlust ja elavat etutavat sõna.
Puskin hakkab kasutama ka sõbraliku kirja kergrt zanrit, mis läheneb
naljatlevale lobisemisele, on toonilt vaba, teemalt mitmekesine ja tulvil
vahetuid siiraid ülestunnistusi. Kõige igapäevasem zanripildike võlub
joonistuse elegantsi ja üldmulje artistlikkusega:
Üks vana lonkav järi,
säng nurgas tiidakil,
veenõu ja mängupäri
rookõrrest suupill ...
Lütseumipngis on kitjutatud kuulus romanss "See juhtus sügisõhtu vihmas",
milles on tunda autori sügavat kaastunnet neiust ema ja heitlapse vastu. Siin
avaldub Puskini osavõtlik suhtumine kaasaegsetesse sotsiaalsetesse
annaabi.ee 
