Maailmakirjandus eksam
Pyramuse ja Thisbe traagiline lugu kaotab käsitööliste saamatus lavastuses igasuguse paatose ja muutub
farsiks, sellega näib Shakespeare muuhulgas kahtluse alla seadvat reeglit, mille kohaselt tragöödia peab alati
kurvalt lõppema ja komöödia hästi - miks ei oleks Romeo ja Julia lugu võinud lõppeda samuti kui Suveöö
unenägu? Ühtlasi võime siit ka eneseirooniat välja lugeda. Kui klassikalises antiiktragöödias oli zanriomane,
et peategelasteks olid kõrgest soost üllad kangelased, siis renessansstragöödias ei olnud piirid enam nii
jäigad: tragöödiais oli komöödiaelemente ja vastupidi. Siin esitabki Shakespeare loo antiikversioonis olnud
traagilise eksituse hoopis Bottomi vennaskonna poolt ettekantuna koomilisena. Shakespeare pilab siin ka
varemkehtinud lavastustraditsiooni, kus vaataja fantaasiale ei jäetud mingit ruumi ning kõik tekstis sisalduv