Et Henriku kroonika on ainus üksikasjalik kaasaegne teos eestlaste ja nende lõunanaabrite alistamisest, siis on sõltub tänane arusaam enamjaolt just selles kirjutatust. Seetõttu võib arvata, et kroonika annab üpris moonutatud pildi eriti piiskopi rivaalide, ordu ja taanlaste tegevusest, püüdes nende rolli Liivimaal vähendada. Henriku kroonika originaalteksti pole säilinud, vanimaks ärakirjaks on 14. sajandi algusest pärinev Codex Zamoscianus Warsawiensis, mida peetakse ka kõige originaalsemaks ümberkirjutuseks. Esimest korda ilmus Henriku kroonika trükis juba 18. sajandil, samal ajal ilmus ka selle saksakeelne tõlge. Eesti keeles ilmus Henriku kroonika osi Jakob Hurda teoses "Pildid isamaa sündinud asjust", mis ilmus 1871. aastal "Postimehe" lisalehes ning 1879 ka eraldi raamatuna. Esimene täielik tõlge ilmus aastatel 18811884 Jaan Jungi poolt teostatuna. Esimene teaduslik väljaanne ilmus aga alles 1962
käsitleb liivlaste, latgalite ja eestlaste ristiusustamist ja võõrvõimudele alistamist umbes 11841227; selle ajajärgu Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas. Tugineb peamiselt Henriku ja tema lähikondlaste isiklikele mälestustele, püüab õigustada Liivimaa vallutamist ristiusustamisega. Kroonika on faktirohke ning hoolimata tendentslikkusest valdavas osas usaldusväärne. Originaalkäsikiri ei ole säilinud, vanim ärakiri (nn Codex Zamoscianus) pärineb 14. sajandist. 8 5. Vana-Liivimaa riiklik korraldus ja poliitiline kaart. Seisused. Maapäev. Vana-Liivimaa riikide omavahelised suhted ja suhted naabritega. Vana-Liivimaa all mõistetakse tavaliselt poliitilis-territoriaalset üksust, mis eksisteeris 13. 16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. Hilisem Liivimaa (läti
annaabi.ee 
