lakkamatu meeltesegadus. Ta oli kohutavalt paranoiline ning isegi minestas (kui sattus politseinikuga sõnavahetusse, siis kaotas teadvuse kuumuse, õhupuuduse ja pingelise olukorra tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Raskolnikovi karistuseks oli piinav ja lakkamatu meeltesegadus, mis hakkas teda seestpoolt sööma ning mis varjutas tema unistusi ja selget mõistust. Raskolnikovi lunastuseks võib pidada tema kuritöö karistust ja armumist Sonjasse. Nimelt
lakkamatu meeltesegadus. Ta oli kohutavalt paranoiline ning isegi minestas (kui sattus politseinikuga sõnavahetusse, siis kaotas teadvuse kuumuse, õhupuuduse ja pingelise olukorra tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Raskolnikovi karistuseks oli piinav ja lakkamatu meeltesegadus, mis hakkas teda seestpoolt sööma ning mis varjutas tema unistusi ja selget mõistust. Raskolnikovi lunastuseks võib pidada tema kuritöö karistust ja armumist Sonjasse. Nimelt
annaabi.ee 
