valmistama Araabias. Martsipani koostisosadest oli sajandeid tagasi haruldasem ja kallim just suhkur, mandleid kasvatati Euroopas mitmel pool näiteks tänapäeva Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis. Suhkruroost valmistatud suhkur ehk kivimesi, nagu seda vanasti nimetati, jõudis Euroopasse araablaste vahendusel Indiast. Esimene säilinud kirjalik martsipaniretsept pärineb Pärsiast. Sealne arst Abu-Bakr Mohammad Ibn-Zakariya al-Razi ehk Rhazes (865925) ülistas seda idamaist hõrgutist eeskätt kui ravimit. Ta toonitab martsipani soodsat mõju nii aju mahule kui ka talitlusele, kuid manitseb liialdamise eest, mis võib põhjustada rasvumist. Paradoksaalne, kuid selles sajanditetaguses kiidulaulus on tõetera sees nimelt sisaldavad mandlid ja seega martsipangi rohkesti letsitiini, mida ka tänapäevane biokeemia peab närvirakkude tegevust soodustavaks. Selles, et martsipan ohtralt
Wisdom", ca 860), mis pandi kirja Ali ibn Sahl Rabban al-Tabari poolt ja see koosnes seitsmest osast. See oli esimene töö, mis peale psühholoogia ja füsioteraapia ka pediaatriat ja laste arengut. Füsioteraapia kohapealt oli töö väga mõjutatud islami mõtteviisist ja ka India arstidest (Sushruta ja Charaka). Eelkäijatest erinevalt rõhutas see teos füsioteraapia ja nõustamise vajalikkust ravil ja ka psühholoogia ja meditsiini vahelisi sidemeid. Tähtis teos oli ka Muhammad ibn Zakariya Razi kirjutatud ,,Kõikehõlmav raamat meditsiinist", kus oli täheldatud mitmeid kliinilisi juhtumeid. See töö tõi meditsiinimaailma uute haigustena leetrid ja rõuged. Razi avastas ka tuulerõuged ning eristas selle selgelt leetritest ja rõugetest. Ali ibn Abbas al-Majusi ,,Täielik raamat meditsiinikunstist" oli Razi tööst lühem ja süstemaatilisem. Tähtis suurkuju islamimeditsiinis on ka Abu al-Qasim al-Zahrawi, keda peetakse kaasaegse kirurgia isaks
annaabi.ee 
