19. saj naisterõivastus
pakkus oma tellijatele individuaalseid kostüüme, kübaraid ja parfüüme. Tema eeskujul
asutati hiljem prantsuse moesalongid. Moemudeleid toodi Pariisi ka Viinist, endiselt
õukonnarätsepalt.
Inglismaal oli tekstiilide tootmine ja eksport plahvatuslikult arenenud, Prantsusmaa
siiditoodang aga direktooriumiaegses kaoses langenud. Napoleon tõkestas inglise
tekstiilide maaletoomise ja ka teistest maadest kalliste kaupade näit. india musliini
sissetoomise. Prantsusmaal hakati tootma zakaarkangaid, edenesid manufaktuurid,
Lyoni siiditööstus omandas ülemaailmse kuulsuse. Aastail 1800-1811 suurenes
tööstuslik tekstiilitoodang kolmekordseks.
Lihtne rõivastus kadus moepildist, kasutati võimalikult rohkesti luksuslikke kangaid. Ühe
aastaga sai prantsuse õukonnast uuesti naistemoe looja. Õukonnarõivastus pidi keisri
korralduse kohaselt olema väga luksuslik, õuedaamidel keelati kanda ühte kleiti kaks
korda. Naisterõivastust mõjutas ampiir eriti tugevasti.