Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Partei ja tema töötajad olid meie oludes ,,pühad lehmad", keda nõuka ajakirjandus
puutuda ei tohtinud. See puudutas ka riigivalitsemissüsteemi kõrgemaid lülisid. See
tähendas, et ajakirjandus kaotas ühe väga olulise sfääri. Ajakirjandus lakkas olemast
neljas võim. Sellline ajakirjandus, mis allub võimule, ei saa ise võim olla.
1930ndate lõpul ilmus keskkomitee otsus "Ajalehe ,,Za Novõi Sever" toimetajast
seltsimees Zadovist". Kritiseeriti Zadovit, kuna ta oli algatanud ajalehes
mõttevahetuse, mis ei läinud kokku partei komitee antud suunaga. See oli
konverentsijärgne mõttevahetus, ning osutus surmapatuks. Ta lasti lahti. Sellest
kujunes kaigas kõigile toimetajatele, Zadovi juhtum. Üldine põhimõte oligi see, et
kriitikat partei asjade suhtes võis teha ainult kongresside, pleenumite ja konverentside
ülevaadetes, kui seda kriitikat nendel koosolekutel tehti (ehk siis kui partei ise seda
tegi). See pole aga valvekoera kriitika.