Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
1350) nimetab äralangenuid: (Daccones) Eystones et Osolienses (Scriptores Rerum Prussicarum,
I, lk. 721).
Liivi ordumeistri kaplan Hermann de Wartberge (Chronicon Livoniae, ulatub kuni 1378)
nimetab eestlasi sündmuse kirjelduses: neophiti Revaliensis diocesis, neophiti Osiliensis
diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand'i 1394. a.
lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses,
Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum
Prussicarum II, lk. 502, 503).
Eestimaa vasallide dokumendis 16. V. 1343, niisamuti ka Tallinna piiskopi, vaimulikkude,
vasallide ja linna dokumendis 27. X. 1343 nimetatakse eestlasi: Estones infideles.
Liikumine oli sihitud eeskätt (Saksa) vasallide ning kõige saksluse vastu ja selle korra vastu, mis
säärast vasallide vägivalda ning võimu sallis ja seda ei kõrvaldanud