seega pole Claudiuski mingisugune paadunud mõrtsukas. Episoodis emaga ilmub taas vaim ning Hamlet ei teeskle enam hullu, vaid paiskab ema vastu kõik oma hinge kogunenud süüdistused. IV vaatuse keskpaigast algab ettevalmistus traagiliseks finaaliks. Hamleti hullu-mängimisele lisandub tõeline hullus oma traagikas. Meeltesegaduses Ophelia laulud saavad näidendi lüürika haripunktiks! V vaatuse kalmistustseen (Ophelia matust ette valmist. Hauakaevajad, vana kuninga narri Yoricku mullast välja ilmuv kolp, Hamleti mõtisklused elu kaduvusest) rõhutab taas surma- teemat, millega näidend algas. Et surm niikuinii kõik tasandab, on Hamletil veelkord põhjust kahelda, kas üldse kättemaks ette võtta. Ophelia matustel Hamlet kinnitab, et ta armastas teda nõnda nagu keegi teine poleks armastanud. Claudius tapab Hamleti olukorras, kus tolle seatud lõks ja juhus ise lõpplahenduse määravad.
HAMLET: Kui kaua peab inimene mullas olema, enne kui ta ära kõduneb? HAUAKAEVAJA: No kui ta enne surma kõdu pole, siis oma kaheksa üheksa aastat. See pealuu siin on mullas olnud kakskümmend kolm aastat. HAMLET: Kelle oma see on? HAUAKAEVAJA: Ühe kuramuse hullu selli oma, et susi teda söögu! Ta valas mulle kord pudelitäie reiniviina pähe. See pealuu, härra, on kuninga kojanarri Yoricku pealuu. HAMLET: See siin? Võtab pealuu enda kätte. HAUAKAEVAJA: See, jah. HAMLET: Vaene Yorick! Ma tundsin teda, Horatio. Piiritu naljasoone, võrratu kujutlusvõimega mees. Ta on mind lugematuid kordi kukil kandnud. Siin olid need huuled, mida ma olen suudelnud ei tea mitu korda ja nüüd ... kui võigas on seda kujutleda. Kus on nüüd su pilked, su
annaabi.ee 
