Trevor Marshall'i looming. Akustilist heli füüsikaliselt modelleerivad süntesaatorid 1980-ndate lõpus hakati tootma süntesaatoreid, mille tööpõhimõtteks oli akustilise heli füüsikaline modelleerimine. 1989, innustatuna sagedusmodulatsiooni patendi kasutamise edukusest, allkirjastas Yamaha Stanfordi Ülikooliga lepingu arendada ühiselt digitaalset helisünteesi. Sellest tulenevalt osad tehnoloogiliste üksikasjadega seotud patendid kuuluvad Stanfordi Ülikoolile ja osad Yamahale. 1994 alustas Yamaha esimeste heli füüsikalisel modelleerimisel põhinevate süntesaatorite tootmist, millest esimene oli "Yamaha VL-1" Süntesaatorid ja MIDI 1981 tegi Sequential Circuits'i insener Dave Smith ettepaneku võtta kasutusele digitaalsete elektrooniliste muusikainstrumentide tootjate ühine kommunikatsiooniprotokoll MIDI, mille abil on lihtne ühendada ja juhtida erinevate tootjate digitaalseid muusikainstrumente. 1983 võeti
heli füüsikaline modelleerimine. Selleks kasusid Julius O. Smith III ja teised digitaalses helisünteesis (digital waveguide synthesis) Karplus-Strong'i algoritmi. 1989, innustatuna sagedusmodulatsiooni patendi kasutamise edukusest, allkirjastas Yamaha Stanfordi Ülikooliga lepingu arendada ühiselt digitaalset helisünteesi. Sellest tulenevalt osad tehnoloogiliste üksikasjadega seotud patendid kuuluvad Stanfordi Ülikoolile ja osad Yamahale. 1994 alustas Yamaha esimeste heli füüsikalisel modelleerimisel põhinevate süntesaatorite tootmist, millest esimene oli "Yamaha VL-1" Moodsad digitaalsed süntesaatorid ja analoogsüntesaatorite taassünd Tõelise läbimurde digitaalsete süntesaatorite arengus tõi esile süntesaator Yamaha DX7, mida on korduvalt matkitud ja emuleeritud (vaata tarkvaralised süntesaatorid). Tuntumaid DX7 mängijaid ja programmeerijaid on Brian Eno. 1980-ndate lõpust
annaabi.ee 
