Nimetu
Dorian Gray
oli tema jaoks iluideaal ning ta ütles, et ükski kunstnik ei suudaks eales jääduvstada kogu
tema kaunidust kunstiteosele. Peategelane ei olnud tema jaoks lihtsalt modell, ta oli midagi
palju rohkemat. Basil ei olnud kunagi varem kohanud kedagi nii puhast, rikkumata ja samas
nii mõistatuslikku. Tema ilu oli nii veetlev, salapärane ning portreed Dorianist pidas ta oma
suurteoseks ja meest ise koguni oma kunsti aluseks.
Henry Wottonile tähendas Dorian Gray hoopis muud, kui Basil Hallawardile. Kuigi Dorian
köitis teda väga palju, avaldas ta Henryle teistsugust mõju kui Basilile. Henry tahtis olla tema
valitseja ning teda justkui omada. Teoses on öeldud, et Dorianiga vestelda oli justkui mängida
viiulit, nimelt vastas ta igale poognatõmbele ja liigutusele. Henry jaoks oli ääretult põnev
allutada kedagi teist oma mõjule. Dorian muutus teose arenedes talle lihtsaks mängukanniks,