NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
ettekirjutused) kui ka teatri-institutsiooni rituaal-koguduslikule loomusele
(sotsiaalse surutise aegadel toimis teater nn. abiventiilina, mille kaudu elati välja
allasurutud pingeid). Võib tõstatada küsimuse poliitilisest teatrist või teatrikunsti
poliitilisusest Eestis. Osa kultuuriteoreetikud rõhutavad kogu inimkultuuri,
sealhulgas teatri ja draamakirjanduse põhimõttelist poliitilist või ideoloogilist
loomust (Holderness 1992: 5; Worthen 1992: 146); Euroopa kultuuriloo taustal on
leitud, et nende maade puhul, kus ajaloolises plaanis langesid kodanlikud
kultuurihuvid ühte rahvuslike vabastusliikumistega, on mõistel rahvuslik teater
iseenesest poliitiline tähendus (Barker 1992: 19–20). Viimatiöeldut võiks
laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri
mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer-