Vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem
langetama olulisi valikuid. Ka õppimine oli meie jaoks tehtud lõbusaks ja mänguliseks. Praegu,
noorukieas, on meie õlul juba palju suuremad ja raskemad koormad, mida kanda tuleb. Antud
elujärgus tuleb teha otsuseid, mis mõjutavad suuresti meie tulevikku ning seekord ei ole enam
kedagi teist, kes need otsused meie eest langetada saaks. Seega tõepoolest oli minu arust
lapsepõlves taevas sinisem ja muru rohelisem. William Wordswort on oma teoses ,,Surematuse
aimused" öelnud: ,,Lapsepõlves kummub meie kohal taevatelk! Nooruki sirgudes haakavad ta
ümber tihenema vangimaja varjud."
ma arvan, et väide ,,vanasti oli taevas sinisem ja muru rohelisem" ei ole täiesti õige ega ka
täiesti vale. On valdkondi, kus saame kindlameelselt öelda, et jah, vanasti tõesti oli kõik parem,
kuid on ka neid, kus me seda väita ei saa. Meie ühiskond muutub ja areneb pidevalt ja ei saagi
annaabi.ee 
