LONKA)! Ja siis, keset üldist Daciate ja Equuste- liiklust ta lähenes, SUUR Ja VALGE, nagu emaarmastus, meie armas buss nagu teisest maailmast, ees rõõmsalt vehkivad kogud. Igiliikur Urmas ja Karu-bussijuhid olid ka ainukestena kontaktsed , kõik teised magasid kuidas juhtus. Tegime siis teed käte-jalgade segadikus ja nihutasime endki kuhugi pinkidele, bussijäänud asju otsides. Pool tunnikest õndsat und.. ja siis algas Suur Tõusmine ehk Karu Soolo Ceausescu Juurde Külla. Woow, see oli juba midagi! Mujale ei saanud sõita kui aina üles ja VÄGA üles! Mõtlesin õudusega, kui keegi sama suur vastu tuleb! Koos päikesekiirtega jõudsime kurule, läbisime tunneli ja kella üheksa paiku jäime bussiga kaheksaks tunniks ,,puhkeasendisse" Kõik aeti unesegaselt kibekülma tuule kätte. Oh, mõned liigutused ja juba oli erksus ja soojus tagasi! Otsustati teha ühine soe söömaaeg- hernesupp, mis hiljem nii mõnegi kõhu haigeks tegi.
annaabi.ee 
