Lihula mõis
Liivi sõjas sai linnus suures osas purustatud ning rootslaste alluvuses seda enam ei taastatud.
1630. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav Adolf Lihula ümbruse feldmarssal Åke Tottile.
Sellest ajast saadik hakkas kujunema Lihula mõisa areng, mille keskmeks sai linnuse
varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud
mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus
mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga
von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden.
Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja
ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa
peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme
sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon
annaabi.ee 
