inimestele, kui seda olen mina, sest mõne koha peal, kus oli nali olnud ja terve saal naeris, siis mina kas siis ei saanud naljast aru või see polnud minu arvates naljakas. Samas aga mõne koha peal, kus mina itsitasin omaette, oli terve saal vait. Eriti meeldis mulle Reginaldi (Feliks Kark) tegelane. Võibolla sellepärast, et ta oli minu jaoks kõige tuntum nägu laval ja ka sellepärast, et mulle siiralt meeldis tema käitumine, jutt ja iseloom. Mulle meeldis väga ka Wilfi (Raivo Rüütel) käitumine. Ta leidis igas asjas midagi positiivset ja hoidis sellega kambas tuju üleval. Mõnikord tegi ta paar nalja, mis polnud alati just väga viisakad, aga publikule läksid siiski peale. Mulle ei meeldinud Jean’i (Lii Tedre) iseloom, kuna ta oli hästi üleolev, endast heal arvamusel ja ülbe. Võibolla ei meeldinud ta mulle sellepärast, et ka päriselus ei meeldi mulle sellised inimesed. Aga mulle väga meeldib ta hääl.
naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes seejuures ise dzentelmenlikult hoolivaks. Lisaks oli endise primadonna Jeani rollis Lii Tedre, kes oma väärikuse ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil. Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik.
annaabi.ee 
