Luule Olemus
alguse A. Belõist ja V. Brjussovist ning andis niisugused teadlased nagu B. Tomasevski, B. Eichenbaum, R. Jakobson,
V. Zirmunski, J. Tõnjanov, M. Stokmar, L. Timofejev, S. Bondi, G. Sengeli.
See traditsioon leidis eeskätt slaavi maades laiaulatusliku edasiarendamise niisuguse rahvusvahelise kõlapinnaga
teadlaste töödes nagu K. Taranovsky, J. Levy, M. P, Mayenova, L. Pszcholowska, A. Wierbicka, J. Woronczak, Z.
Kopczyska.1
Viimane kümnend tõi endaga kaasa värsiteaduslike uurimuste uue laine Nõukogude Liidus. Ilmusid A. Kvjatkovski, V.
Holsevnikovi, P. Rudnevi, Jaak Põldmäe jt. artiklid. Akadeemik A. Kolmogorovi grupi (A. Kondratov, A. Prohhorov.jt.)
uurimused rikastasid teadust paljude poeetide meetrumi- ja rütmistruktuuride täppiskirjeldustega. Iseäranis tuleb esile
tõsta avara semiootilise haardega silma paistvaid M. Gasparovi töid.