Teater läbi oma ajaloo
pretensioone esitavaid näidendeid arvustades: kas seekord ime tabati? Ime on subjektiivne ja
sõnulseletamatu nähtus, mille tabamistki võib iga kriitik erinevalt tõlgendada. Ime tabamine
on ja jääb üksikjuhtumiks -- muidu polekski enam tegu imega. Lihtsam on eesti teatri arengut
6
iseloomustades lähtuda mõnest konkreetsemast ja igapäevasemast objektist --
näiteks elevandist. Menningul oli põhjust Wierat süüdistada, et tema elevant oli võlts. (Seesama
õnnetu elevant on kõige mõjurikkam tegelane ju ka ,,Adolf Rühka lühikeses
elus".) See oli ilmne löök allapoole vööd, sest kust pidi vaene Wiera veel vaesemale eesti
teatrile ehtsa elevandi hankima. Saja aastaga on elevant eesti teatris sedavõrd tavaliseks
muutunud, et pole enam kõneväärtki. Juba 1936. aastal loetleb Karl Kalkun Jänkimehega
polemiseerides (Teater 1/1936) üles elusad loomad, kes Vanemuise laval üles astunud:
annaabi.ee 
