Torupill, kannel, lõõtspill
liigutati kokku või lahti. Nii saadi 10 keelepaari abil 20 nooti; nelja sõrmega võis katta terve 8noodilise oktaavi. See muutis pilli
hästi kompaktseks,. Lõõtsa liikumissuuna sagedase muutmise vajadus tingis rütmilise dünaamika, mis sobis hästi paljude
tantsuviisidega, nagu ka lihtne kahe sõrmega mängitav bassisaade. Tugev konstruktsioon, suhteliselt odav hind ja vali hääl
aitasid kaasa lõõtspilli populaarsuse kiirele kasvule. Hiljem ka Eestis Wienerite nime all tuttavaks saanud instrumente hakati
laildaselt valmistama Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Lõõtspill leidis lihtsama rahva hulgas suurt poolehoidu ja levis kiiresti.
Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest daitooniline heliastmik piiras suuresti mängitava
muusika valikut.
1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga