Koolikursuse üheks keskseks mõisteks tõusis hulga mõiste ja selle rakendused. Asuti koostama uusi õpikuid, mis oleksid kooskõlas uue üleliidulise programmiga. See üleminek ümbertöötatud õpikutele algas 1967/68. õ-a ja jõudis lõpule 1973/74. õ-a. Õpikute autoriteks olid E. Etverk, A. Vihman (need kaks olid ka eelmise sarja autoriteks), O. Prinits, K. Velsker, A. Telgmaa, E. Nurk ja A. Undusk. Kõige ulatuslikumalt tõi muudatusi materjali käsitlusse K. Ariva. Tema rakendas ka Weyli aksiomaatikat ruumigeomeetria käsitlemisel XI klassis, samuti rakendas julgelt hulgateooria mõisteid põhikooli geomeetrias (näiteks defineeris ta rööpküliku järgmiselt: rööpkülikuks nimetatakse kahe mitteparalleelse riba ühisosa). 1977. a ilmus NLKP Keskkomitee määrus Üldhariduskoolide õpilaste õpetamisest ja kasvatamisest ning nende tööks ettevalmistamise edasisest täiustamisest. Selles öeldi, et programmid tuleb vabastada ülearu keerulisest materjalist
annaabi.ee 
