Erikursus eesti keele ajaloost 2014 (TÜ) - sõnauurimus
wägga külmaks saab, siis piim lähhäb kibbedaks ja pahhaks ning se laps kedda temma
immetab, tunneb siis wallo; üks tru emma ehk am, kes ei tahha heamelega omma last
surretada ehk haigeks tehha, hoidko ennast keige wihha, roppo ello ja wina jomisse
eest. Piiblitekstis esineb see jumalaema tähenduses, muudes tekstides üldiselt ema kui
lapsevanema tähenduses (koos sellega kirjutatakse ka isast ja lastest), näiteks Uue
Testamendi tekstinäites Agga temma jure tullid temma Emma ja Wennad.
19. sajandi tekstides esineb ema Schüdlöffeli ja Kreutzwaldi kirjutistes. Schüdlöffeli
1844. aastal kirjutatid tekstis on seda kasutatud korra: Pärast tema tembutamist wiskas
lapse ema rauda ja süsi. Kreutzwaldi 1861. aastal kirjutatud tekstides esineb seda
kümnel korral, nt Waese ema hing ohib ütlemata piina al.
2.2. Sõna ema 1890ndatel, 1950ndatel ja 1990ndatel ajakirjanduses
Järgnevas tabelis (1) tutvustatakse, kui palju esineb sõna ema ainsuslikke vorme