I am Zlatan
Wengeri pilk minu peale
tekitas mulle külmavärinad. Ta nagu oleks üritanud minust läbi vaadata või saada aru, kes ma olin
sügaval sisimas. Ta on kutt, kes teeb psühholoogilisi profiile oma mängijatele, kas nad on
emotsionaalselt stabiilsed ja sellised asjad. Ta on väga hooliv asjade suhtes, nagu kõik suured
treenerid. Ma ei rääkinud alguses palju.
Ma lihtsalt istusin seal, olin väga arg. Natukese aja pärast kaotasin ma kannatuse. Midagi
Wengeris provotseeris mind. Ta tõusis oma toolilt tihti ja läks aknast välja vaatama nagu tahaks ta
täieliku kontrolli asjade üle. Ta aina rääkis ja rääkis, et "Sa võid harjutada meiega" ta ütles, "Sa
võid seda tunda, sa võid proovida." Ei olnud vahet kuidas ma tahtsin käituda, need sõnad
vallandasid mu. Ma tahtsin talle näidata, mida ma suudan. "Anna mulle paar saapaid. Ma
harjutan, teen seda õigel viisil." ma laususin ning siis Hasse Borg segas vahele ja ütles "Oodake