arusaamal. Sellest tulevevalt on positivismist välja kasvanud erinevad filosoofilised arengusuunad. 4.1. Loogiline positivism Loogiline positivism oli filosoofiline liikumine (Popkin ja Stroll 1999, 345-346), mille rajajaks oli filosoofidest koosnev grupp, kes tegutsesid 1920ndatel aastatel Viinis ( Hiljem sai see grupp tuntuks nime all ,,Viini ring".). Gruppi kuulusid Viini ülikooli professor Moritz Schlick, Friedrich Waismann, Herbert Feigl, Otto Neurath ja Rudolf Carnap. Nad viisid läbi seminare ja lähedalt uurisid Wittgensteini töid. Nad arendasid välja mõtte: " filosoofia ei ole teooria, vaid tegevus" (Popkin ja Stroll 1999, 345-346). Nad leidsid (Popkin ja Stroll 1999, 346): ,,Filosoofia ei loo väiteid, mis on õige või mis on vale; see lihtsalt selgitab väite tähendust, näidates, et mõned on teaduslikud, teised matemaatilised ja kolmandad (siia
several compelling objections. Questions 1 Can you think of any further objections to the Referential Theory as stated here? 2 Are objections 1 and 2 entirely fair, or are there plausible replies that the referential theorist might make? Further reading · Probably the most persistent critic of the Referential Theory is Wittgenstein (1953: Part I). A more systematic Wittgensteinian attack is found in Waismann (1965a: ch. 8). · Arguments of the sort lying behind objection 3 are found in Frege (1892/1952a) and (1892/1952b). · Bradley's regress is further discussed by Wolterstorff (1970: ch. 4) and by Loux (1998: ch. 1). Part I Reference and referring 2 Definite descriptions Overview Even if the Referential Theory of Meaning does not hold for all words, one might think it would apply at least to singular terms (terms that purport
annaabi.ee 
