Kolmandal detsembril 1721. aastal abiellus Johann Sebastian Bach Anna Magdalena Wilckega, kes oli kõigest 20-aastane. Temaga sündis Bachil 13 last, kellest kuus jäi ellu. Peale 6 aastat Köthenis suundus Bach Leipzigi, sest Leipzigi Toomkiriku kantor suri ja keegi teine ei saanud töökohta üle võtta ja nii pakutigi seda kohta Bachile. Oma kantoriproovi puhuks kirjutas Bach kaks kantaati: "Jesus nahm zu sich die Zwölfe" ja "Du wahrer Gott und Davids Sohn". Koos Tooma kantori ülesannetega kaasnes muusikadirektori töö neljas Leipzigi linnakirikus. Bachi tööülesannete hulka kuulusid muuhulgas poistekoori juhatamine ning pühapäevadeks ja suuremateks kirikupühadeks vokaalmuusika kirjutamine. Seepärast pärinebki Leipzigi perioodist, eriti aga selle esimestelt aastatelt suur hulk kirikumuusikat. Näiteks kirikukantaate kirjutas Bach Leipzigi perioodi algul umbes 60 aastas. Leipzig oli
sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast. Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli: ,,Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!" Indrekule ütles ta: ,,Kutsuge Tigapuu tagasi," aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde: ,,Ehk las parem läheb Kopfschneider." Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale. Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt: ,,Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida." ,,Mis!" hüüdis direktor kohe
annaabi.ee 
