Kõrg- ja hiliskeskaeg
Kreeka keelt varakeskaegses Lääne-Euroopas enam ei osatud
ja vanakreeka autoreid tunti ainult vähesel määral. Teistest paremini oli tuntud Platon, kelle
õpetust hüve ideedest võis seostada kristliku seisukohaga Jumalast kui kõige hüvelise allikast.
Toom- ja linnakoolid-linnaelanike pidev kasv tekitas vajaduse koolide järel ja linnas.
Piiskopkondade keskustesse rajati katedraalikoolid e toomkoolid, kus õpetus oli küll
vaimulik, kuid õpilaste hulgas järjest rohkem vvaimulikku seisusesse mittekuuluvaid poisse.
Järk-järgult tekkis ka koolue, kus anti mõne teise valdkonna, näiteks õiguse- või
arstiteadusealaseid teadmisi. Kirjaoskus muutus üha tarvilikumaks ka käsitööliste ja
kaupmeeste puhul. Seetõttu asutati linnades põhikoole, kus käsitööliste ja kaupmeeste pojad
alghariduse said. Rajati ka ametikoole e abakusekoole, kus pöörati tähelepanu kaubanduses
tarvilikule arvutamisele ja raamatupidamisele. Osa õppetööst toimus tvaliselt õpilaste
annaabi.ee 
