Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
Vuusaegne pärisorjuses mängis otsustavat rolli riik, kui kk ja lääne eur riigi roll pärisorjuse
kehtestamisel ja säilitamisel oli väga tagasihoidlik, siis ida-euroopas reeglina pärisorjuslikud
õigused kinnitatud riigi poolt. Ka kaotamisel mängis riik olulist rolli. Alati oli vabatp ,
pärisorjad olid koos vabadetp. Ida-euroopas oli vabatp arv tühine, Läänes neid ikka jagus.
Oluline oli ka see, et kk pärisorjus ei pidanud olema seot mõismajandusega, Idaeuroopa
vuusaja pärisorjus oli seot gutswirschaftig, kuigi pärisorjus võis olla ka linna aadliku
teenistused, kuid reeglina mõisamajandusega siiski seotud. Mõisnik võis tp mujale panna,
kuid tp päritolu ikka fikseeriti( kust mõisast ta pärit on). Mõisnike õigused erinesid.
Sunnismaisus ei tähenda seda, et talurahvas liikuda ei tohtinud, vastupidi, tp olid väga liikuv
rahvas. Sunnismaisus tähendas hoopis seda, aet mõisnikul oli alati tp välja nõuda ning seda, et
annaabi.ee 
