Tõde ja Õigus II Terve tekst
kargasid, teine veel Slopasevile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust -- surnud
sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha!
Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde
mitte kadunud luik, vaid ta küsis endamisi: miks on see konks laes tühi? ja alles siis tärkas
küsimus: kuhu on saanud luik? Seda tahtis ta kõige esmalt teada Vutilt. Aga see tegi kavala näo
ja vastas omalt poolt küsimusega:
,,Kas ainult luik, härra Ollino?"
See laskis silmad toas ümber käia.
,,Ja kus on Goethe ja Schiller?" küsis Ollino siis. ,,Mis see tähendab? Kuhu nad pandi?"
,,Prügikasti," naeris poiss ja tal oli sedavõrt hea meel, et isegi keeleots kippus alumise huule ja
hammaste vahele, nagu näpiks ta kellegi väikese sõrme küünt.
,,Kuis nii? Kes nad sinna viis? Kes käskis viia?"