pimisele. Ma olen töötanud õpetajatega, kelle ülemineku algus on ähmane ja õpilastele jääb • Mitteverbaalne meeldetuletus (lasteaias või esimeses kooliastmes). Õpetaja tõstab oma ebaselgeks, mida nad hetkel tegema peaksid. Õpetaja võib hulga ülesannete juhiseid lihtsalt käe (et näitlikustada käe tõstmist) ja katab korraks oma suu (et viidata käe tõstmisele ette vuristada või hakata hoopis vastama üksikute õpilaste küsimustele, jättes ülejäänud klassi hõikumata). Seejärel tunnustab ta õpilasi, kes on käe tõstnud. segadusse, kus tunni fookus sel konkreetsel hetkel olema peaks. • Asjakohane suunamine (vanematele lastele). Õpetaja kirjeldab, mida õpilane parasjagu Esmased (kuid hädavajalikud) punktid nagu näiteks see, et tööülesanne/tegevus on küsimusena teeb: „Jason (..
hakkab tõrelema.» Muud mult ei küsitud. Äkki pöördus doktor mu poole ja küsis: «Oled sina ka inglane?» Ütlesin jah; ta naeris ja teised naersid ka ja ütlesid: «Lori!» Noh, siis algas suur ülekuulamine; küsiti üht ja teist, tundidekaupa; keegi ei lausunud sõnagi õhtusöögist, näis, nagu ei tuleks neil seda mõttessegi. Nii kestis pärimine aina edasi; asi oli kõige keerulisem maailmas. Lasti kuningat oma jutt maha vuristada, siis lasti vanahärrat jutustada; igaüks peale eelarvamustega lollpeade võis näha, et vanahärra rääkis tõtt ja teine valetas. Viimaks kästi mind jutustada, mis ma teadsin. Kuningas vahtis mind silmanurgast -- teadsin seepärast väga hästi, kelle käsuks rääkida. Jutustasin siis Scheffieldist ja kuidas me seal elasime ja inglise Wilksidest ja nii edasi; aga ma ei jõudnud kuigi kaugele, siis hakkas doktor naerma. Ja advokaat Levi Bell ütles:
annaabi.ee 
