Tõde ja Õigus II Terve tekst
Tiina on hoopis teine kui mina,
sest temal pole ju jalgu all. Tema noomib juba nüüd mind, miks ma olen niisuke ja niisuke.
Minuga ei saa teda võrreldagi. Teie muidugi ei usu mind, teie ei usu mind ülepea mitte, sest te
ei armasta mind. Aga mina armastan ja sellepärast usun ma. Ainult mehele tulla, seda ei või
ma, nii imelik on elu, nii hirmsasti naerab ta inimese saatuse üle -- armastad, aga mehele ei
või, mitte ei või..."
Neiu vurises kui värten ja ikka armastusest ning sellest, et ei või mehele minna, kui on
armastus. Indrek kuulas ja kuulas ja ei saanud millestki aru. Aga viimaks tuli tal üks mõte pähe
ja seegi ei olnud tema oma mõte. vaid selle oli ta kustki raamatust lugenud. See pidi küll suur,
sügav ja tähtis mõte olema, sest ta sööbus kohe Indreku peaajju ja jäi sinna tänapäevani. Oligi
hea, sest nüüd võis ka tema armastusest kaasa rääkida, kuigi mitte oma, siis teiste sõnadega.
annaabi.ee 
