Varakristlik kunst Valitsevaks usundiks saab 4. Sajandil 313 Milano edikt. Avalikud jumalateenistused. Tuntuimad ehitised maa-alused haudehitised e. katakombid. Kasutati ka palve- ja varjupaikadena, 300-400 km pikad, isegi 900 km Rooma linna alused katakombid. Pehmesse vulkaanilisse kivimisse tuffi oli kerge käikusid uuristada. Katakombides leiduvad ka esimesed varakiristlikud kunstiteosed: seina- ja laemalid. Meenutavad rooma seinamaale, kuid kõrvale on jäetud erootilised motiivid ja kõik, mida võiks seostada paganlikusega. Alates 4. Sajandist oli ümarskulptuur keelatud, lubatud olid vaid reljeefid. Reljeefidega ehiti näiteks sarkofaage. Temaatika on võetud Piiblist. Kristlik reljeefkunst
koguduseliikmete elamud, aiad või vaba loodus. Seetõttu on 1.-2. sajandi kristliku kunsti peaaegu ainsateks allikateks maa-alused koopad (katakombid), mille sintesse maeti surnuid. Katakombe on leitud mitmel pool Lähis-Idas, Itaalias jm. Osalt olid need looduslikud koopad, osalt inimeste kätetöö. Isegi Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus ligi 900 kilomeetrini, moodustades hiiglasliku mitmekorruselise labürindi. Sealsesse pehmesse vulkaanilisse kivimisse oli käikude uuristamine suhteliselt hõlpus. Katakombides leiduvadki esimesed varakristlikud kunstiteosed, peamiselt lae- ja seinamaalid. Üldilmelt meenutavad need tavalisi raama seinamaale, kuid temaatikas on olulisi erinevusi. Kõrvale on jäänud erootilised motiivid, samuti kõik, mida võiks seostada paganlike jumaluste kummardamisega. Mõnda tavalist antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki, mille tähendust teadsid ainult nemad
annaabi.ee 
