Saint Helens
Mäenõlvad on kaetud vulkaanilise tuha
ning ühes suunas jooksvate hallide tüveviirgudega. Üksikud taimed rõõmustavad
silma oma erksavärviliste õitega. Tee lõpeb Mount Saint Helensi jalamil, kuhu on
ehitatud vaateplatvormid. Kuna siin puhuvad alati tugevad tuuled, on koht saanud
nimeks Windy Ridge. Kel jaksu võidelda tuulehoogudega võib tõusta mööda
lugematuid trepiastmeid kõrvaloleva "künka" tippu. Siit avaneb hingemattev vaade
kogu ümbruskonnale ja St. Helensi vulkaanikraatrile, kus tänaseks kasvab uus
vulkaanikoonus.
1989. aasta augustis ja detsembris toimus veel kaks väiksemat St.
Helensi purset, mida teadlased olid ette ennustanud.
6. jaanuaril 1990 toimus St. Helensi viimase nelja aasta tugevaim
purse, mis oli teadlastele täielikuks ootamatuseks, sest tavaliselt purskele eelnevad
väikesed maavärinad jäid ära.
Teadlaste kinnitusel võis sel ajal USAs Washingtoni osariigis asuv
annaabi.ee 
