Mehis Heinsaare raamatu “Ebatavaline ja ähvardav loodus” analüüs
Novellide
peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi.
Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest
ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus.
Meeste– ja naistevahelisi suhteid on raamatus käsitletud üpris mahukalt ja seda juba kohe
raamatu alguses looga “Kui Herman õitseb”, mille seksuaalne käsitlus tundub esmapilgul
oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav. Keel, mida autor on selliste
stseenide kujutamise tarvis otsustanud kasutada, on väga kujundlik ja pakub suurt kontrasti
raamatu enamasti hoopiski akadeemilist (kuid ka iroonilist ja humoorikat) joont hoidvale
keelekasutusele. Autor kasutab väljendeid nagu “armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad”,
“juubeldav kürb” (vihjates mehe genitaalidele) ja “poeemanda kuum üsk” (“Kui Herman
õitseb”, lk 16)